Tag Archives: eID

ID-kaardi tarkvara uueneb

Autor: Anto Veldre, RIA analüütik

Neil päevil avalikustatakse uus väljalase (reliis) ID-kaardi tarkvarast. Tegemist on regulaarse uuendusega, kus lisaks pisiparandustele leidub ka mõningaid päris uusi omadusi ja võimalusi. Umbes nädala jooksul teeb ID-kaardi tarkvara kasutajale tema arvutis ettepaneku, et oleks aeg uuendused alla laadida. Entusiastid saavad reliisi kohe ise alla tirida aadressilt installer.id.ee.

Vaade 4K ekraanilt Philips 288P6

Lühikokkuvõte olulisimast

  • 4K monitoride peal paistavad haldusvahendi ja Digidoc3 aknad nüüd normaalsuuruses. Monitoride lahutusvõime uueneb tänapäeval kiiresti ja uskuge või mitte, arendajatel tuli terve teek välja vahetada, et haldusvahendi aken liiga kribuks ei muutuks.
  • kaasa tuleb TeRa rakendus – riist vanade SHA-1-põhiste .ddoc digiallkirjade ületembeldamiseks. Allpool pikemalt.
  • Olulised täpsustused eritüübiliste allkirjade kehtivuse ja kasutuspiirangute kuvamisel. Allkirja kõlblikkuse tasemeid osutatakse nüüd värviga. Allpool pikemalt.
  • Läti vormingus allkirjadega saab Digidoc3 hakkama oluliselt paremini kui enne. Hurraa!

Lätil on rahvusvahelise .asice kõrval kasutusel ka veel omaenda edoc-vorming.

Reliisiga kaasatulevate muudatuste täielikku nimekirja saab lugeda siit.

Allkirjaredelist

Vanasti oli Eestis elu lihtne – eksisteeris üksainuke jagamatu digiallkiri. Kõik teadsid, mis see on või kuidas selle kehtivust määratleda.

Siis aga, eelmise paari aasta jooksul, jõudis Euroopa Liit meile järele ning kehtestas eIDAS määruse. Mitte kõik riigid ei lenda e-allkirja mõttes stratosfääris, mõnel on hoopis tagasihoidlikumad allkirja andmise vahendid. eIDAS sätestab allkirjadele neli võimalikku (kvaliteedi)taset. Allkirjade tasemeid oleme ka varem käsitlenud siin ja seal, selle pisinüansiga, et SE237 nimeline eelnõu on vahepeal Riigikogus ära tembeldatud ning muutunud E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduseks (EUTS).

e-allkirjade tasemed. Autor: Anto Veldre

Lühikokkuvõte: e-allkirju on eIDASe järgi nüüd neli kategooriat (tegelikult pigem kolm asjalikku kategooriat ja siis lisaks veel “muu”). Täna ronime redelist allasuunas ja alustame kõige ülemisest ja tähtsamast pulgast:

1. QES (Qualified Electronic Signature) – e-allkirja kõrgeim tase – antud turvalises seadmes (nagu ID-kaart või m-ID) paikneva kvalifitseeritud sertifikaadiga (see peen väljend tähendab, et nii kaardiomaniku kui väljastaja taust on kontrollitud). Lisaks peab isikusertifikaatide väljanägemine vastama ELi tehnonõuetele (mingi asjalik algoritm ja vorming). Kõige tipuks peab allkirja andmise seade (tõuken, volitustõend) ise olema korralikult uuritud ja kõlbulikuks tunnistatud. Kas kõik tundsid ära – see ongi meie ID-kaart!

2. AdES/QC – Täiustatud (Advanced) e-allkiri koos kvalifitseeritud sertifikaadiga (Qualified Certificate). Kontrollitud olgu nii allkirjaomaniku taust (seda teeb meil PPA) kui ka sertifikaadiväljastaja (meil SK) taust. Ikkagi peab isikusertifikaatide väljanägemine vastama ELi tehnonõuetele (mingi asjalik algoritm ja vorming). Enamik ELi allkirju kuuluvad just siia gruppi, SmartID seni veel ka. Selle grupi krüptograafiakandja ei pruugi olla läbi uuritud ega ära sertifitseeritud. Vastik legaalprobleem QS allkirjade juures tekib ELi nõudest, et selsamal hetkel, kui meie riigisektor kohalikke QS e-allkirju aktsepteeriks, tekiks riigil automaatselt kohustus aktsepteerida ka kõigi teiste ELi riikide QS-taseme allkirju – ja neid on meeletu kogus.

3. AdES (Advanced Electronic Signature) – kõige nirum, kuid siiski veel mõnevõrra asjalik e-allkirja tase. Taustu ega riistu eriti ei kontrollita, üksnes sertifikaat peab ELi tehnonõuetele vastama.

4. Kõige madalam tase, ehk “Muuuuu!”  Ei mingeid nõudeid. Näiteks Telia mehhaaniku nühvliekraanile krihvliga antav omakäeline allkiri kuulub just siia gruppi.

Terminoloogia

Koll on peidus seal, et kui varem kasutati ühtainukest terminit – digiallkiri, siis nüüd on termineid mitu:

e-allkiri – ükskõik missugusesse nelja gruppi kuuluv ilmastikunähtus;
digiallkiri – QES (ehk siis kõrgeimale) tasemele vastav e-allkiri. Juriidilist selgitust vt EUTS §24.

Kasutusknihvid

Nagu aru saite, digiallkiri ja e-allkiri on mõnevõrra erinevad asjad. Esimene sisaldub teises.

Riigisektor reeglina muid e-allkirju ei tunnista, kui juba kasutusel olevad digiallkirju (QES ehk kõrgeim tase, võrdsustatud omakäelise allkirjaga). Tulevikus ei saa midagi välistada, aga hetkel pole silmapiiril lahendusi, mida saaks riik pruukida ilma umbes 100 seaduseteksti muutmata ning sunduseta tunnistada ELi allkirjade märkimisväärset paljusust. Samas, riigil ja kohalikel omavalitsustel on protsesse, kus saab suhelda ka üldse allkirja (saati e-allkirja) kasutamata: nt võib saata e-kirja või faksi. Samas kui allkirja juba nõutakse, siis ikkagi üksnes digiallkirja.

Vilgas erasektor aga otsib täpsemaid optimume – näiteks SmartID näol. SmartID täna vastab AdES/QC tasemele ja kui neil õnnestub teatavad hindamisprotseduurid läbida, pole välistatud, et nad aasta-paari jooksul tõusevadki QES tasemele.

Lihtne, kas pole?!

Ole DigiDoc3 kasutamisel hoolas!

Kokkuvõttes – kasutaja elu läks just oluliselt keerulisemaks. Enam ei piisa allkirja kehtivuse tuvastamisest. Kehtib küll, aga tase pole see, järelikult näiteks riigiasutusega suhtlemiseks ei sobi.

QES ehk Tõeline Digiallkiri (TM) näeb välja selline (märka rohelist värvi! – on kehtiv – ning tea, et vaid see allkiri on omakäelisega võrdsustatud:

Kui vajutada menüüpunktile “Vaata üksikasju”, siis on Digidoc kõigega väga rahul, mingeidki virinaid allkirja kvaliteedi üle ei ilmne:

Seevastu näiteks Smart-ID abil antud e-allkiri näeb DigiDoc3 utiliidis välja pisut teisiti (märka KOLLAST värvi!):

Maailma üks esimesi SmartID abil antud allkirju

Allkiri on igati kehtiv (roheline värv), ent kuivõrd Smart-ID alles astub samme, et QES tasemele sertifitseeruda, siis on KOLLASEGA lisatud sõna “PIIRANGUD“. Vajutades menüüpunktile “Vaata üksikasju” on võimalik piirangu olemust lähemalt uurida:

Seega, kollast nähes peaks kasutaja aru saama, et kusagil nurga taga on veel mingi aga. Menüüpunktil “Vaata üksikasju” klikkides avaneb uus aken, kus seletatakse ära, mis täpselt on konkreetse aga tähendus.

SmartID puhul peitub “piirangu” põhjus asjaolus, et seda pole veel jõutud QES tasemele sertifitseerida, mõne teise riigi mõne teise allkirja puhul võib piirangu põhjuseks olla midagi muud.

Jäta meelde!: riigiasutustes kõlbab endiselt üksnes QES ehk digiallkiri ehk see allkiri, mida näidatakse roheliselt. Samas, kui piiranguga allkirja on andnud ELi muu riigi kodanik, siis on juristide otsustada, mida säärase e-allkirjaga Eesti oludes üldse peale hakata – kas aktsepteerida või mitte.

Usun, et ELi eIDAS-süsteemile üleminek põhjustab kasutajates alul parasjagu segadust. On ju meil nüüd ühe normaalse digiallkirja asemel tervelt neli erinevat taset. Praktikas on vaid eIDASe allkirjaredeli kahel ülemisel tasemel Eestis mingi kasutusala. Ometi usun, et igaüks saab pisukese harjutamise peale need tasemed selgeks, nii et marss harjutama!

Lõpuks, leidub allkirju, mille puhul ei räägita enam mitte piirangust, vaid suisa hoiatusest. Enamasti on tegemist juhtudega, kus mõni arendaja on eksinud tehnilise vormingu suhtes. Hoiatusega allkirja kohates tuleks konsulteerida spetsialistiga – näiteks kirjutada aadressil help@ria.ee.

TeRa rakendus

TeRa (ehk Tembeldamise Rakendus) on mõeldud hapuks minevate digiallkirjade karjakaupa ärapäästmiseks Sinu arvutis.

Mure iseenesest tuleneb asjaolust, et Eestis on digiallkiri kasutusel juba 15 aastat. Esimesed digiallkirjad põhinesid räsialgoritmil SHA-1, mis tänaseks on räbalateks kuhtumas. Iseenesest pole siin midagi valesti – e-riigis tulebki arvestada, et algoritmid pidevalt täiustuvad ja et vanad algoritmid pole enam nii murdmiskindlad. Nii see hakkabki tulevikus olema, et iga n aasta tagant tuleb krüptograafialahendusi uuendada. Aga et see juhtus alles esimest korda, siis konservatiivid alles tõrguvad säärast perspektiivi uskumast…

Muide, ka SHA-1 räsialgoritmi kuhtumisest oleme varem kirjutanud.

Otse öeldes, kui Sina ei otsi üles oma olulisi digiallkirju ega tembelda neid TeRa abil üle mõne nüüdisaegsema algoritmiga, siis võib tulevikus tekkida sekeldusi. RIA itimehed ei saa küll ühtki allkirja lambist kehtetuks tunnistada, kuid kui tekib vaidlus, allkirjastatud dokumentidele “tekivad” erinevad sisud, siis neist õige tuvastamiseks võib juristidele kuluda väga palju aega ja raha.

Uued räsialgoritmid on murdmiskindlamad ja annavad eelmistest pikema väljundi

TeRa on mõeldud kodukasutajale oma hapuksminevate SHA-1 algoritmil põhinevate digiallkirjade päästmiseks. Rakendus tuleb käima panna ning ta otsib ise arvutist üles kõik vananevad digiallkirjad ning pistab need uude, krüptograafiliselt murdmiskindlasse konteinerisse (mis, hmm, loodetavasti peab vastu järgmised 10 aastat).

Vajadusel võib lugeda TeRa kasutusjuhendit.

Asutustele ja firmadele, kus vorbitakse sadu tuhandeid digiallkirju, kujuneb ületembeldus parajaks pähkliks, ent pole kahtlust, et nad mainituga hakkama saavad. Ühtlasi on asutustele loodud TeRa käsurearakendus.

TeRa protsessi voog arhitektuurinõukogu ajalooliselt slaidilt, BDOC asemel täna tegelikult moodustatakse juba ASIC-S vormingus fail. Teinegi oluline muudatus: DDOC faile tegelikult ei kustutata, need jäävad kasutajale kenasti alles.

Mis kuupäevaks peaksid kodused allkirjad saama üle tembeldatud? Hetkel hindab RIA, et 1. juuliks 2018. Ent ütleme ausalt välja, kui mõni vahepeal ilmunud krüptograafiline uuring SHA-1 algoritmi päris ribadeks kisub, eks siis tuleb ka riskid uuesti ümber hinnata.

Kartaago hävitamisest

Ehkki alljärgnev pole otseselt tänase päeva teema, palun mine ja uuenda ühtlasi ära ka oma sertifikaadid ID-kaardi sees. Nimelt, väga suur kogus sertifikaate on säärased, mida alates 1. juulist 2017 enam uuendada ei saa.

Kui jätad oma sertifikaadid enne 1. juulit uuendamata, tekib Sul risk, et mõned internetisirvikud enam ei soovi Sinu ID-kaardiga koostööd teha või Sind ei lasta sääraste sertifikaatidega enam mõnesse olulisse e-teenusesse sisse.

Märka hüüumärki!

Kui jätta 1. juuliks oma sertifikaadid uuendamata, siis küll midagi fataalset ei juhtu (ei võeta valimisõigust kelleltki ära vms) ja PPA teenindussaalist saab alati uue ID-kaardi, kuid paraku juba üldises järjekorras ja raha eest.

Nimekirjade nimekiri

Anto Veldre, analüütik

25. jaanuaril 2017 avalikustati järjekordne versioon ID-kaardi tarkvarast (17.01) ning alates 1. veebruarist hakkab see kasutajate arvutites automaatselt vanemaid versioone välja vahetama.

ID-kaardi tarkvara uueneb seekord kahes aspektis: seoses Digidoc programmiga ja tulenevalt veebilehitseja Firefoxi moderniseerimislainest.

Uus versioon ID-kaardi tarkvarast ravib kaht olulist muudatust väliskeskkonnas:

Esiteks leidis aset DigiDoc3 programmi puudutav muudatus usaldusahelas. Mullu 22. novembril kinnitas Vabariigi Valitsus uue võtme, millega edaspidi allkirjastatakse usaldusväärsete partnerite nimekiri (Trusted List, TL). Kui küsite, miks oli vaja uut võtit, siis eelmine hakkab aeguma: sertifikaatidel saab parim enne läbi karmilt – sekundipealt.

22. veebruaril 2017 saabub see hetk, kus vanem DigiDoci versioon ei oska enam välismaailmas orienteeruda, sest tema sisse kirjutatud usaldusankur aegub. Dokumente allkirjastada ei saa ja sissetulnud dokumentidel allkirju kontrollida samuti mitte. Juhul kui ekraanile ilmub selline teade:

Allikas: kuvatõmmis

… siis edasi aitab vaid uue, targema DigiDoc3 paigaldamine. Õnneks on siin maailmas miski ka muutumatu. Nimelt saab ID-kaardi uut tarkvara alla laadida endisest kohast: installer.id.ee ja ootamatuste vältimiseks tulekski tarkvara uuendada pigem varakult kui sundolukorda sattudes.

Teiseks, Mozilla Firefox on otsustanud lõpule viia oma pikaleveninud pluginarevolutsiooni, millest oleme varemgi kirjutanud. NP-API tugi kaob varsti lõplikult ka Firefoxist.

Üleminekuperioodil sisaldab Firefox kolmetriibumenüüs lisade all tervelt kahte laiendust (extension) nimega “Token Signing”. Üks neist, senine, tagab ID-kaardi töövõime netis allkirjastamisel vana NP-API meetodi kohaselt ning teeb seda kuni üleminekupäevani märtsis-aprillis.

Teine laiendus tagab ID-kaardi ja Firefoxi koostöös allkirjastamisvõime pärast seda kuupäeva. Juhul kui Sinu arvutis eksisteerivad mõlemad Firefoxi laiendused (ja satuvad nad sinna ju peamiselt ID-kaardi tarkvara toel), siis toimub üleminek Sinu jaoks sujuvalt.

Kui aga Sinu Firefoxil ei ole laienduste menüüs kaht allkirjastamisega seotud laiendust – üht uue, teist vana standardi jaoks – siis pärast X-päeva märtsis/aprillis ei saa enam Firefoxiga netis allkirju anda ega pangaülekandeid allkirjastada. Siis aitab ID-kaardi tarkvara uuem versioon.

Miks üldse tarkvara uuendada?

Põhjus lihtne – pilveajastu tarkvara pole ammu enam iseseisev tükike Sinu arvutis, vaid vajab toimimiseks osiseid ja tükikesi välismaailmast.

Sõltuvused:

  1. Sõltuvused võivad tuleneda sertifikaatidest – tarkvara peab olema kindel oma volitustes ja suutma tuvastada partnereid ja komponente, millega ta suhtleb. Selleks tarvitatakse sertifikaate ja krüptograafilisi võtmeid, ent sertifikaatidel on omadus parim enne möödumisel päevapealt aeguda.
  2. Mõnel juhul on kasutusel ettekokkulepitud serverid. Need paraku ei toimi igavesti, vaid üksnes nn garantiiperioodi vältel (nt täna ei pruugi Windows XP seerianumbri kontrollimise server enam olla kättesaadav).
  3. Mõnikord uuendatakse hoopis vorminguid ja protokolle ehk kokkuleppeid selle kohta, kuidas programmid ja arvutid omavahel suhtlevad (vt varasem blogikirje TL uuendamisest).

Kokkuvõttes – pisutki vanem tarkvara ei pruugi uusi nippe ja muutusi tunda ning jääb vahepeal muutunud välismaailmas hätta.

Tänapäeva keerulises IT-maailmas on uuendamine seega pidev ja vältimatu. Kui rongist maha jääd, siis värk ei tööta (kuniks tarkvara uuendad). Eriti just firmad ja riigiasutused võiksid IT-muudatusi planeerida ette varakult, et tööprotsess ootamatult ei seiskuks.

Teenusepakkujatele

Mozilla Firefoxi ülalkirjeldatud muudatus puudutab ka teenusepakkujaid. Nemad peavad viima oma teenuse märtsiks/aprilliks vastavusse Firefoxi uue standardiga või muidu kliendid selles e-teenuses enam allkirjastada ei saa.

Õnneks on tegemist suhteliselt kerge muudatusega, mis väga mahukat testimist ei vaja. Teenusepakkuja peab oma e-teenuses uuendama hwcrypto.js utiliidi ja seda antakse täiesti tasuta siit.

Häkkerisektsioon – killukesi Digidoc3 siseelust

Lihtkasutaja ei pea seda peatükki lugema. Kuid on ju veel ka inimesi, kes tahavad kindlasti teada, mis on karul kõhus.

Digidoc3 programm on teatavasti ette nähtud dokumentidele allkirjade andmiseks ning allkirjakontrolliks võõrastel, sissetulnud dokumentidel. Hea öelda – allkirju kontrollida – tehniliselt ju üks bitijoru kõik. Ent allkirja puhul on vaja teada, kelle allkirju üldse usaldada. Ja see pole üldse enam tehniline asi, vaid peen juriidiline ja organisatoorne värk. Keda usaldada? Kelle toodetud allkirju usaldada? Kelle toodetud sertifikaatidega väljastatud allkirju usaldada?

Sõnaga, kui Digidoc3 käima läheb, siis selgitab ta välja, missuguses juriidilises ümbruses ta täna tegutseb. Ta kontrollib oma kõhust (käššist) järele, kas seal ehk leidub mõni mitteaegunud usaldusnimekiri (TL – trusted list). Kui kohalikku koopiat pole või see on iganenum kui nt 3 v 7 päeva, minnakse ja tuuakse etteantud aadressilt uus TL.

Usaldusnimekirjast paistab, kellel üldse on õigus kehtivaid eID sertifikaate väljastada, mis ühtlasi tähendab – millisest ahelast pärit isikusertifikaadid tunnistada allkirja andmisel ausateks ja autentseteks. Kui kontroll puuduks, kõlbaks ju iga õige pikkusega bitijada!

Ent sellega paikvaatlus ei piirdu. DigiDoc3 peab nüüd otsustama, kas uus TL on ka ise aus ja autentne – et keegi ei saaks valenimekirja ette sokutada. Sel eesmärgil on TL allkirjastatud eespool käsitletud ametliku võtmega. Miks oli seekordset ülemineku-uuendust vaja? Sest DigiDoc peab ju ometi kusagilt teada saama, et Vabariigi Valitsus on vahepeal kohaliku Eesti TLi allkirjastamiseks uue võtme kehtestanud.

Ühtlasi tirib DigiDoc3 alla ka mõne naaberriigi usaldusnimekirjad (TL) – eks ikka nende, kelle digiallkirju oleme harjunud kontrollima.

Allikas: kuvatõmmis

Usaldusnimekirjade allalaadimise teeb keeruliseks ja aeganõudvaks asjaolu, et lisaks kõigile praegu kehtivatele sertifikaatidele, mille alt hetkel isikusertifikaate väljastatakse, tuleb kaasa lohistada ka kõigi usaldusteenuse pakkujate kogu eelnevat ajalugu. Kes kunagi üldse on missuguseid sertifikaate väljastanud, mis turvatasemel, mis kehtivusajaga ja mille väljastamiseks… Õnneks on meil teenusepakkujaid seni peaasjalikult üks: SK.

Ent siitmaalt asi alles läheb huvitavaks. Nagu ühes varasemas blogikirjes mainitud, Eesti ei otsusta enam üksi, keda usaldada, vaid tuleb kiigata Euroopa vastavasse nimekirja hüüdnimega LOTL (List of the Trusted Lists). Kena küll, et Eesti valitsus otsustas ühe aeguva võtme (ja sellega kaasneva sertifikaadi) 23. novembri määrusega välja vahetada! Ent kuidagi peab see info jõudma ka ELi usaldusnimekirja (EU LOTL). Siis saavad kolm EU ametnikku allkirjastada oma võtmetega järgmise versiooni EU LOTList ning selle avalikult publitseerida.

Ja siinkohal saab ring täis. Varem uuendati EU LOTLi sisu nii harva, et automaatuuenduste peale ei pidanud mõtlema. Kuid digiasi areneb ELis gepardikiirusel. Viimasel ajal kaldub sinnapoole, et EU LOTL pakub uusversioone igal nädalal – taas lisandub mõni Itaalia usaldusteenus. Enamik neist muudatustest pole meid kuigivõrd puudutanud, ent Eesti uue allkirjavõtme listimisest ELi nimekirjas oleme ise eluliselt huvitatud. Või mille abi muidu saaks DigiDoc3 kontrollida Eesti usaldusnimekirja ehtsust? Kui aga tahame edaspidi kõigi välismaiste allkirjadega kursis olla – ning me vist tahame – siis tuleb vältimatult luua uuendusmehhanism ka EU LOTLi uuendamiseks reaalajas (nagu toimub EE TL puhul). Seda on plaanis teha ID-tarkvara järgmise reliisiga umbes aprillis või mais.

Kas märkasite, kui keeruliseks on maailm digiajastul muutunud? Enne kui pisike DigiDoc3 programm üldse saab tööle hakata, kogub see megabaitide kaupa teadmisi selle kohta, milliseid allkirju tohib usaldada, mis tasemel ja mis kehtivusega; lisaks laadib Interneti valitud kohtadest alla terve hulga hargmaiseid sertifikaadinimekirju.

Sestap muretsegem endale kiire netiühendus ning andkem DigiDoc3 programmile olukorrapildi allatirimiseks piisavalt aega.

PS. ID-tarkvara versioonide numeratsioon on sellest aastast muutunud. Kasutajate elu ja kasutajatoe (1777, abi@id.ee) töö hõlbustamiseks tähistavad ID-tarkvara versioone nüüdsest kalendriga seotud numbrid (aasta+kuu).

ID-kaardi tarkvara paigaldamine (eellugu)

Autor: Anto Veldre, analüütik

Aeg-ajalt kuuldub sotsiaalvõrgustikes, blogisabades ja kommentaariumites hüüatusi stiilis, et ID-kaart “ei tööta”. Tehniku vaatevinklist kõlab säärane avaldus pikantselt, sest keeruline süsteem teatavasti ei lähe kunagi rikki täies ulatuses, jama põhjustab ikka mingi üks konkreetne detail. Võrdluses autoga: ei juhtu ju sedasi, et kogu auto korraga lakkaks töötamast – ikka leidub mõni konkreetsem põhjus: tuksis on kas klaasipuhastaja, pidurid, rool või vasak suunatuli. Mehhaaniku kuldreegli kohaselt tuleb see rikkis detail (või halvemal juhul kaks) üles leida ning vahetada.

Riigi Infosüsteemi Amet (ID-kaardi valdkonna arendaja ning suunajana) on otseselt huvitatud ID-kaardi tarkvara kohta käivast tagasisidest. Kuidas teha ID-kaardi kasutamine mugavaks ja sujuvaks? Kuidas tõsta kodanike rahuolu? Tõstmaks kasutuskogemuse taset (khhm, veelgi), võtsin ette ID-kaardi tarkvara ja installeerimisprotseduurid ning hindasin seda kõike oma kurja ning kriitilise silmaga. Kogetu tulemusel valmis pisut teistmoodi installeerimisjuhend, mis ongi nüüd teie ees.

Kokku on sel kirjutisel viis osa: teooria (siinses postituses), praktika (selgitab ID-kaardi tarkvara installimise imetabaseid nüansse) ning kolm konkreetset jupikest – üks iga toetatud operatsioonisüsteemi (opsüsteemi) kohta: Microsoft, Linux ja MacOS X.

Selles osas selgitan ümbritseva maailma mõningaid seaduspärasusi, andmaks aimu, miks mõned ID-kaardi ökosüsteemiga seotud valikud on just sellised nagu need parajasti on, ning hindamaks reserve tarkvara kasutatavuse tõstmisel. Selle osa võiks kokku võtta nii: milline osa süüst kelle kapsaaeda kuulub.

Autor: Anto Veldre

Tase: algaja

Abiliinile pöördumiste statistika (miks minu ID-kaart “ei tööta”?) paljastab mõne lausa uskumatu stsenaariumi. Kaardi valepidi lugejasse pistmine on üks esimesi ja tähtsamaid põhjusi, miks ID-kaart „ei tööta“. Mäletan vanu ID-kaarte (kuni 2010-01-01), millel kiip ja näopilt paiknesid samal küljel. Nendega oli asi lihtne – kaart tuli panna lugejasse inimese moodi: nägu ülespidi, silmsidet säilitades. Täna on asi keerulisem – kaart tuleb lugejasse pista Euroopa moodi: kiip ees, kuid nägu põranda poole. See ebaintuitiivne käsitsusviis toob paraku kaasa segadust ja solvumistki. Eks ole ju piinlik, kui abiliin küsib: kas teil on kaart ikka õigetpidi sees?!

Peamise kolme põhjuse hulgas, miks ID-kaart “ei tööta”, leidub põhjus “isik ei tea oma PIN-koode”. Olgem ausad, ID-kaart turvatootena mitte üksnes ei saa ilma (õigete) PIN-koodideta töötada, vaid ei tohigi. Iseenesest kurb stsenaarium, sest abiliinil tagavarakoode anda pole ja sestap süü kui selline jääb plastiku kanda…

Allikas: kuvatõmmis

Pidisuse ja PIN-koodi probleemid tunduvad sürrealistlike ja halenaljakatena, ent tegu on tegelike muredega, millele kulub suur osa abiliini jõudlusest.

Veel üks huvitav probleem, millega algaja põrkub, on ajalõpp (timeout). Kui molutada, näiteks teha sisselogimisprotseduurist ekraanipilte (nagu mina) või käia vahepeal sahtlist PIN-koode otsimas (nagu vanaema), siis tiksuvad sekundid kiiresti aia taha ning kaardikasutustoiming võib ebaõnnestuda.

Sestap moraal: kuniks PIN-koodid pole käes või peas, ära autentimis- ja allkirjastamistoimingut üldse üritagi, kohmerdamiseks ei jäeta aega.

Tase: edasijõudnu

Minu ID-kaart “ei tööta” endiselt – no miks ometi?! Sageli on põhjuseks aegunud tarkvara. Varem arvati ühiskonnas, et on igaühe oma asi, kui vana tarkvara ta pruugib. Tänaseks muutub reaalsus nii kiiresti, et vaid paar viimast versiooni mistahes tarkvarast töötavad korralikult. Kes ei usu, proovigu paigaldada operatsioonisüsteemi Windows NT 3.52 ja vaadaku, missuguste probleemidega ta ürituse käigus kokku puutub.

Mingit hulka inimesi (tänase seisuga u 2% kasutajatest) pahandab, kui nende muldvana Windows XP või Vista enam ID-kaardiga koostööd ei tee. Ometi on põhjus lihtne – tootja (antud juhul Microsoft) on vanad operatsioonisüsteemid maha kandnud, ei väljasta neile enam turvapaiku ega paranda vigu. Mistõttu pole riigil mõistlik ka ID-kaardi tarkvara uuematesse versioonidesse vanakraamituge lisada (pole otstarbekas ID-kaardiga “turvata” eset, mis pole enam ammu turvaline ega muutu selliseks ka ID-kaardi toel). Linuxi maailmas on olukord väga sarnane:

Aegunud tarkvara. Allikas: kuvatõmmis

Ühtlasi pole mõtet pruukida mõne aasta tagust ID-kaardi tarkvara. Digisfääri areng on olnud sedavõrd kiire, et ID-tarkvara vanemad versioonid ei suuda enam muutunud reaalsusega suhelda.

Põhjusi, miks ID-kaardi tarkvara vanemad versioonid enam ei päde, on päris mitu:

  • rahaline otstarbekus – kõiki maailma operatsioonisüsteeme ei jaksa Eesti maksumaksja oma rahakotist ülal pidada. Tuleb teha valik ja toetada vaid seda, mida enim kasutatakse.
  • standardite ning vormingute muutus – mõne aasta jooksul toimunud muutused:
    • kasutusele on tulnud SHA-2 räsiprotokolli pruukivad ID-kaardid,
    • kasutusele on tulnud Euroopaga sobiv digiallkirja vorming ASiC-E, käibelt on välja viidud vana DDOC-vorming;
    • vastavalt Euroopa nõuetele on täiesti muutunud usaldusankru süsteem (koht, kust Trusted List ehk TL saadakse);
    • TL faili sisemine vorming on paari viimase versiooni käigus uuenenud nii, et vanad programmid ei suuda seda mõtestada.
  • ID-kaardil paiknevate sertifikaatide uuendamise võime tekkis tarkvarasse suhteliselt hiljuti.

Kokkuvõttes: Uuenda! Võiks kujuneda heaks rahvakombeks, et kõigepealt paigaldatakse ID-kaardi tarkvarast kõige viimane versioon. Selle saab lehelt installer.id.ee. Ja alles siis häälitakse teemal töötab / ei tööta.

Tase: ekspert

No aga minu ID-kaart “ei tööta” endiselt. Nüüd hakkame jõudma tõeliste probleemideni. Hakkame rääkima infotehnoloogia arengu ajaloost, et maha panna selge märk, kus me täna asume.

Kui Tim Berners-Lee internetisirviku (brauseri) leiutas, siis alul peeti seda eset mänguasjaks. Pisut hiljem hakati sirvikut aga kasutama absoluutselt kõigeks, eriti panganduses. Eesti oli turvalise internetipanganduse üks pioneere. Põhjusel, et meil anti käiku toimiv ID-kaart, pääsesime aastatel 2004–2005 ikka väga paljudest internetipanganduse ja identiteedivarguste lastehaigustest, vt teadustöö aastast 2012.

Välismaal aga muudkui varastati sirviku abil, häkkerid treisid koledaid viirusi sirviku küüru otsa. Kui lõpuks aastatel 2014–2015 avastati hirmsad turvaaugud seni turvaliseks peetud https protokolli osistest, siis oligi revolutsioon käes. Maailmale sai lõpuks selgeks, et ülikasulik ese nimega sirvik/brauser on ühtlasi väga ohtlik ese, mille vanaviisi edasi pruukimine võib kasutaja rahast ilma jätta.

Allikas: heartbleed.com

(Eraisiku-pool minus küsib nüüd minu riigitöötaja-poolelt: mida hekki, kas te kogu selle aja tarvitasitegi Eesti ID-kaardi jaoks seda jõle ebaturvalist tehnoloogiat? 😉 Tegelikult sobisid brauseri küüru peal paiknevad BHO ja muud pluginad omasse aega päris kenasti ja olid tollal ka piisavalt turvalised… Kuniks ümbrus muutus: Interneti ja sirvikute kasutamine kasvas totaalseks ning internetikuritegevus sai tuule tiibadesse. Olukord muutus siis, kui netti asusid ööpäevaringselt pruukima nii vanaemad kui lasteaialapsed. Muutuse põhjuseks olid tehnoloogiavead koostoimes kasutajate üha langeva kvaliteediga. Et infoühiskond kokku ei kukuks, tuli hakata kasutajat kaitsma tema enda käitumislolluste eest.)

Allikas: Australian Institute of Criminology, http://www.aic.gov.au/media_library/conferences/other/smith_russell/2010-09-nfa.pdf

Ja siis see juhtuski – sirvikutootjad hakkasid brauserite siseehitust pingule kruvima (turvalisus vs mugavus). Selleks, et Eesti ID-kaart saaks sirviku otsas edasi elada ja transaktsioone allkirjastada, pidid ID-kaardi tarkvara loojad sisenema ebamugavustsooni. Endiselt vajatakse sirviku otsa mooduleid / pluginaid / abilisi, kuid oh häda, sirvikutootjad on plugina paigaldamise muutnud kole keeruliseks – nõuavad digisigneerimist jms. Miks? No ikka selleks, et lollkasutaja kogemata OK-nuppu ei litsuks ega “uskumatult hea pakkumise” peale oma sirvikule ise pahavara selga ei installeeriks.

Vahepeal arenesid edasi ka pluginate standardid. Mistõttu RIA valmistas uue jubina nimega “(Firefox) Token Signing”. Et allkirjastamine brauseris vunkaks, tuleb jubin installeerida ning tema kasutamine lubada – seda sirvikule tutvustada.

Pilt Chrome’i sirvikulaienduste (extensions) menüüst. Allikas: kuvatõmmis

Pole vahet, kas lõppkasutajale meeldib laienduste käsitsi näperdamine või ei meeldi. Ümbritsev reaalsus on selline, et netis kasutamisel vajalik ID-kaardi tarkvara vunkab vaid brauseri küüru otsas ning teeb seda siis ja üksnes siis, kui inimene ise selle sinna vabatahtlikult paigaldab ja brauserile uut abilist tutvustab. Kui Sa tahad ekspert olla, siis tuleb sellest pisitakistusest mööda saada! Suurim keerukus, millega kasutaja (tädi Maali) täna ID-tarkvara installeerimisel põrkub, on just vajadus sirviku soolikates sorida ja laiendusi aktiivseks kruttida.

Kokkuvõttes – oleneb sirvikust… autentimine hakkab tööle enamasti lambist (pärast paigaldust, v.a Linux), ent allkirjastamine sageli mitte (ja see on paratamatus, mille kõrvaldamine nõuabki käsitööd). Et sirvikus allkirjastamine töötaks (näiteks netipangas), tuleb see isiklikult, omaenda valge käega a) installeerida ja b) kasutamiseks lubada. Käsitöö ideele vastujorisemine ei aita.

Segaduse suurendamiseks käituvad eri sirvikud erinevate opsüsteemide all kõik pisut erinevalt. Kõige valutum on ID-kaardi tarkvara install tutika Windows 7 selga – installer suudab kolmele brauserile kõik vajalikud moodulid ise kaela tõmmata – kasutajat üksnes informeeritakse. Kõige keerulisem on olukord Linuxi all, kus versioonist olenevalt võib juhtuda, et viimne kui üks plugin vajab käsitsi lubamist (ja mõnes õnnetus distributsioonis (distros) polegi see üldse võimalik):

Pilt Ubuntu mittetoetatud versioonist 15.04, kus pluginal allkiri puudu. Allikas: kuvatõmmis

***

Selle kirjatüki eesmärk oli anda aimu, et üldsegi mitte kõik ID-kaardi „mittetöötamise“ põhjused ja ilmingud ei ole Eesti riigi ega RIA süü. Palju muresid tekib kasutaja enda käitumisest ja teine osa sirvikutootjate tootemudeli muutustest, mida meie ID-kaardi ökosüsteem ennustada ega juhtida ei suuda, seega saame vaid kohanduda.

Kirjatüki järgmises osas tuleb juttu eri operatsioonisüsteemidest ja sirvikutest ning esitame ID-kaardi universaalse installeerimisjuhendi ühelainsal diagrammil.