Author Archives: Anto Veldre

ID-kaardi ökosüsteem

Autor: Anto Veldre
Tekst on koostatud 2017. aasta lõpus ja see ilmus ka IT-uudiste protaalis geenius.ee

Aeg-ajalt kohtame tekstides keerukat sõnapaari “ID-kaardi ökosüsteem”, vahel ka “eID ökosüsteem”. See mõiste hõlmab kaarti ennast, kasutajatarkvara ning ühtlasi ka riigi- või erafirmade poolseid teenuseid. Teemavaldkonda kuulub veel kaartide valmistamine ja väljastamine.

Ütleme ausalt ära – eID ökosüsteem on üpris keeruline. Kui küsisin ühel konverentsil rahvalt – kas peaks asju sügavamalt selgitama, siis enamik arvasid, et pigem ei – peaasi, et värk töötaks. Juhtudel, kui ID-kaart või mõni teenus vajab uuendamist, võib selgesti tajuda, kuidas kaasnevast keerukusest ei saada aru. Ent asi läheb käest siis, kui ka teenusepakkujad ning tehnikud enam üldpilti ei hooma, rääkimata e-riiki arvustavatest arvamusliidritest. Öeldakse – no tehke ometi ära, see ei saa ju nii keeruline olla (näiteks – Apple’i arvutitesse tarkvara sertifitseerida).

Augustis 2016 oli mul põhjust korraks aeg maha võtta ning koostada üks joonis, kus peal oleks kogu eID maailma puutuv. Et kui tähtsatel koosolekutel mõnest eID alamteemast juttu tuleb, saaks nimetatud esemele joonisel ka selgesti osutada. Tänaseks on Eesti rahva huvi ID-kaardiga seonduva osas tõusnud piisavalt kõrgele, nii et julgen selle vana joonis(tus)e tuua ka avalikkuse ette.

Tegu on arhitektuurilise vaatega. Siiski pole see normeeriv vaade – teisisõnu, Eesti eID ökosüsteemi selle joonise järgi tegelikult ikkagi valmis ei ehitatud – see lihtsalt tekkis (ja targad UML diagrammid oleksid blogi jaoks pisut liig). Tegu on kirjeldava vaatega – joonis püüab vastata küsimusele, mida mõnesuguse IT-taustaga inimene eID ökosüsteemis märkab ja tähele paneb.

Vahepeal on ka aeg edasi läinud, näiteks on ilmunud eraõiguslik autentimisvahend nimega Smart-ID. Segaduse vältimiseks ma 2016. a augustikuisele pildile tänaseid uusi elemente siiski ei lisanud.

Tisklaimer: tegu on populariseeriva lahtikirjutuse, mitte RIA ametliku seisukohaga. Võimalikud vead on ikka autori enda omad.

Üksikasjalik kirjeldus

Nõuded ja disainivalikud

Elektroonilise identiteedi valdkonnale esitab nõudeid nii Eesti kui Euroopa seadusandlus. Lisaks on Eesti valitsusel kui eraldiseisval organisatsioonil mõned omad prioriteedid (e-residentsus), mis küll otseselt seadusandlusest ei tulene, aga mida arendatakse eelisjärjekorras.

EL eIDAS-määruse nõuetele on Eesti end allutanud suhteliselt hiljuti. Euroopa tahab, et kodakondsusest olenemata saaks liikmesriikide portaalidesse ligi iga ELi resident ning on elektroonilise identiteedi sel eesmärgil ära reguleerinud ja käsulaudadega varustanud. ELi suundumustest saab lugeda siin ja siin.

Eestis on tegelikult maailma ainuke avalik ning masskasutuses eID ökosüsteem, mis ka tegelikult töötab. Oleme selles osas ülejäänud maailmast umbes 15 aastat ees.

Kui uurida, mille poolest Eesti süsteem eristub, siis põhiliselt sellega, et väljastatavatel kaartidel on taga reaalne kasutusvõimalus – alates pangaäppidest ja lõpetades internetihääletusega. On palju riike, kus kiibiga kaarte küll väljastatakse, kuid praktikas kuigivõrd ei kasutata.

Aksioomid

Eesti eID ökosüsteemis kehtivad mõningad aksioomid, mida otsesõnul ei kuulutata, kuid mis on aegade jooksul paika loksunud ning mis teiste maade ideolooge kõige enam jahmatavad:

  1. Eesti riigina ja omaenda menetlustoimingutes aktsepteerib vaid digiallkirja kõige kõrgemat, QES taset (eIDASe mõistes). Smart-ID püüab seda positsiooni aegamööda kõigutada, muidugi mitte pahatahtlikkusest, vaid põhjusel, et kõrgeimale tasemele sertifitseerumine ongi väga raske.
  2. Autentimis- ja allkirjastamissertifikaat käisid meil alul kategooriliselt paaris (mis polnud isegi mitte aksioom, vaid suisa dogma). Meile tundub see igapäevane, nüüdseks oleme näinud, et  Läänes tehakse teisiti. Näiteks hiljuti kuulsime Slovakkia ID-kaartidest, kus tundub olevat kolm sertifikaati – kolmas on krüpteerimiseks. Mõnes Euroopa riigis aga võib juhtuda hoopis nii, et autenditakse ühe firma sertifikaadiga ja allkirjastakse millegi hoopis muuga. Meil käivad autentimine ja allkirjastamine sageli paaris, kuid kumbki kood tuleb sisestada eraldi – põhjus on igale turvatehnikule hästi arusaadav (loe: kahjuks mitte teiste elualade esindajatele).
  3. Isikud on nummerdatud nagu lehmad karjas. Meile tundub see elementaarne (sest kuidas muidu eristada arvukaid Jaan Tammesid), Euroopat aga tabas II Maailmasõja mõjul psühhotrauma, mis nummerdamist takistab. Näiteks Saksa Liitvabariigi põhiseadus keelab inimeste nummerdamise otsesõnu. Kuidas jõuda sellise eelarvamusega e-riigini – raske öelda. Eesti isikukood on riigiülene, mis tähendab, et maakonna (mujal: liidumaa, oblasti) tasemel identiteedi mõiste puudub.
  4. Isiku identiteet on avalik. See tähendab, et isikukood on “sinu digitaalne nimi”, mida teavad kõik, vastandina USA SSNile (Social Security Number), mida võõrad teada ei tohi. Meie isikukood on kasutajanimi, USA SSN on parool. Olenevalt sellest pisinüansist tuleb infosüsteemid üles ehitada täiesti erinevalt. Meil isikukoodiga autentida ei saa ega tohi. USAs seevastu toimuvad SSN-teemalised kuritarvitused pidevad.

Eraldi teema on SK LDAP, mida on käsitlenud diametraalselt erinevate vaadetega õiguskantslerid, kuid laiema avalikkuse teadvusse jõudis püstitus alles hiljuti, seoses krüpteerimisteenuse ajutise sulgemisega. Kui isiku identiteet poleks avalik, siis e-riigis teatud teenuseid ei saakski osutada (PKIpublic key infrastructure).

  1. Baasidentiteedi (ehk alus-identiteedi) mõiste. Eestis saab isikuttõendavaid dokumente (saati siis e-dokumente) väljastada vaid isikule, kelle isikusamasus on eelnevalt politseis tõsikindlalt kindlaks tehtud (nn absoluutne ja riigi poolt tagatud identiteet). Mujal maailmas ei pruugi nii olla. Mõnes riigis võib ise identiteediväiteid häälida ning seadus suhtub umbes sedasi, et “aga ta on ju 10 aastat Miki-Hiirena allkirju andnud”. On riike, kus varem väljastatud dokumendi kaal on suurem kui kirjel andmebaasis või kartoteegis. Eestis on isikuttõendav dokument vaid identiteedikandja, see peegeldab andmebaasis kirjasolevat reaalsust.
  2. Nn vallasallkirjad (ingl.k. offline) – oma arvutis üksiku saare peal meisterdatud allkirjad – pole meil võimalikud. Eestis saab digiallkirja anda üksnes viisil, et teenusepakkujaga võetakse ühendust ning tema serverisse jääb märk maha. Kliendile väljastatakse (ja pakitakse digiallkirja konteinerisse) ka kehtivuskinnitus. See tagab digiallkirja võltsimiskindluse isegi juhul, kui võtmed kompromiteeruvad või kui sertifitseerimisfirma häviks tuumaplahvatuses. Mainitud superomaduse tumedam pool on asjaolu, et ka näiteks e-hääletamise fakt tekitab teenusepakkuja serverisse jälje ja puristidele see arusaadavalt ei meeldi.
  3. TLS/SSL/HTTPS tunneli moodustamine veebiteenusesse sisenemisel toimub kaardil leiduva krüptomaterjali abil, kuid selleks kasutatakse tavalist internetisirvikut. See on väga tehniline ja väga kaugeleulatuv turvameede, mis välistab enamiku vahemeheründeid (MitM – Man in the Middle). Tumedamast poolest – veebilehitseja kasutamisest on tänaseks kujunenud loodusõnnetus.

Mainitud iseärasuste komplekt erineb muu maailma kommetest väga põhimõtteliselt.

Ökosüsteemi pidamine ja arendamine

Kilp sel joonisel märgib turvalisust. Iseenesest tore mõte Karnault ja Lobjakalt [ERR 2017-10-29] – jätame vanamoodsa plastiku sinnapaika ja läheme 2 aastaga mobla-identiteedile üle. Paraku ei kaasne sellega automaatselt turvalisust. SS7 või mõni teine moblatõbi võib sisse lüüa veelgi ootamatumalt kui ROCA. Olen neid stsenaariume käsitlenud siin.

Pöidlaikoon ülemisel joonisel märgib heakskiitu ja konsensust. Välja mõelda ja ellu kutsuda saab ikkagi vaid üritusi, millega on nõus enamik ökosüsteemi osalisi. Päris nii ei ole, et iga idee realiseeritaks. Tõsi, selliste otsuste protseduur ja korraldus ei pruugi kõrvalseisjate jaoks olla läbipaistvad. Era- ning riiklike identiteedikandjate puhul saavutatakse konsensus ka pisut eri teid pidi.

Identiteedikandjad ja sertifikaadid

Eestis on identiteedikandjaid päris mitu: ID-kaart, digi-ID, lisaks e-residendi kaart, elamisloakaart (jooniselt puudu, funktsionaalselt võrdsustatud ID-kaardiga) ning välisdiplomaadi kaart (jooniselt puudu, vaid paarsada kasutajat). Ent need on riiklikud identiteedikandjad. Lisaks on veel terve hulk eraõiguslikke kandjaid, millest m-ID on ehk kõige erilisem – teatud tingimustel (aktiveerimine ID-kaardiga) on riik sellele andnud küllaltki samad õigused ja garantiid kui ID-kaardile – kasutatakse isegi sama sertifikaadiharu. Seepärast ulatubki joonisel roosa “era” (väljaandja!) sellesama sertifikaadipaari kohale, mis riiklik identiteet.

Smart-ID on jooniselt puudu – põhjusel, et joonise tegemise hetkel (augustis 2016) polnud veel vajadust sellest tõsiselt rääkida. Oluline on veel märkida, et SEB-uksekaardiga ning asutuse digitempliga e-hääletusele ei lasta – nende puhul tulevad sertifikaadid pisut teisest harust.

Kollane värv märgib aksioomi nr 2: autentimis- ja allkirjastamissertifikaat käivad alati paaris. Tänases Eestis pärinevad sertifikaadid alati ühest kohast – firmast SK ID Solutions AS. EL siiski usub, et ka meie väiksele turule võiks mahtuda teisigi sertifitseerimisfirmasid, hetkel tehakse jõupingutusi, et teenuseturg eIDASe vaimus avada.

Kiipkaardid ja nende personaliseerimine

Et panna standardset kiipkaarti Eesti eID süsteemiga sobituma, peab kiipkaardi peal leiduma rakendus, mis oskaks välismaailmaga suhelda. ID-kaarte personaliseeris meil AS Trüb, millest praeguseks on saanud Gemalto kontserni osa (joonisel: kaarditootja). Varsti käivitub PPA-l järgmine leping, mille kohaselt võib personaliseerimise üle võtta ka järgmine firma.

Telefoni SIM-kaardi lahendus on Eestis unikaalne – pruugime GSM 2G  tehnoloogiat nimega SIM Toolkit, mis aga on osutunud uskumatult turvaliseks – SS7 abil Eestis pangaröövi korraldada ei õnnestu (vs Saksamaal).

Mobiil-ID puhul paigutatakse võtmed SIM-kaardile tootmise käigus – seostamine isikuga toimub alles väljastamisel. Allkirjastamine SIM-kaardi abil on pisut nipiga tegevus – et pirakas dokument tõmbaks õhukese SMS kanali korralikult umbe, sestap toimub allkirjastatava räsi arvutamine serveris e-teenuse pakkuja juures.

Mõnedki seosed on sel joonisel tähistamata, kuid kaarte väljastada ja personaliseerida saab vaid väga mitme riigiasutuse ja erafirma koostöös. See tuleneb aksioomidest 3, 4 ja 5: identiteedikandja saab tugineda üksnes politsei andmebaasidele, sertifikaadid aga tuleb avalikult publitseerida (PKI standardnõue, vt SK LDAP).

Kasutaja ning arvutisobitus

Mobiiltelefoni puhul on sobitus lihtne – piisab sellest, kui telefon toetab “Sim Toolkit” nimelist tehnoloogiat. Kui toetab, siis kogu ülejäänud tarkus saab paikneda SIM-kaardil ning töötab nii nuputelefoni kui nutitelefoniga.

Autor Anto Veldre

Arvuti puhul on asjad pisut keerulisemad. Kiipkaardiga suhtlemiseks ning sellelt volitustõendite väljalugemiseks on vaja draivereid ning PKCS 11 standardit tundvat tarkvara. Pluss siis veel mugavusprogrammid nagu “ID-kaardi haldustarkvara”, Digidoc3 jne, mis paketina kannab üldnime – ID-kaardi tarkvara.

Absoluutne enamik viimase 2–4 aasta jooksul ID-kaardiga aset leidnud seiklustest on tingitud asjaolust, et Eesti pidi ID-kaardi liidestamiseks väga varakult, ehk aastal 2002, mingi tee ära valima. Viimastel aastatel aga on maakerale küberpätte palju saanud ja internet (mitte meil, vaid läänes) sedavõrd ohtlikuks muutunud, et suurfirmad pidevalt keevitavad internetisirvikutesse juurde igasuguseid turvavigureid, mis ID-kaardi toimimise järjekordselt tuksi keeravad (ja nii iga järgmise veebilehitseja puhul).

Google on kunagi öelnud, et nad kuulavad kasutajaskonna arvamust juhul, kui see esindab vähemalt 5% tarbijatest. Eesti oma rahvaarvuga ei täida seda kriteeriumi ealeski.

Apple’i arenduspoliitika on olemuselt salatsev, nii et väikeriigil pole lootustki oma programme õigeaegselt valmis (sertifitseeritud, inspekteeritud) saada.

Aeg näitab, mis saab edasi, kuid veebilehitseja külge kinnituvaid identiteedilahendusi, mis meid 15 aastat truult teenisid, on muutunud maailma tingimustes üha raskem käigus hoida.

MOPP – Intervjuu ERR’ile, november 2016

Huvitavad arengud toimuvad ka nutiseadmete vallas. Mõnelgi juhul oleks otstarbekam nutiseadmes kasutada mitte mobiil-ID-d, vaid ID-kaarti. Täna on see tehniliselt juba võimalik, kahjuks veel mitte autentimiseks – lääne suurfirmad arvavad, et nutibrauser lisamooduleid ei vaja (mäletate ju – ükski PC ei vaja eales rohkem mälu kui 640 kilobaiti). Seda keerukat olukorda üritab mõnevõrra siluda MOPP-projekt, ent esteetidele näib füüsilise kiipkaardi ja nutiseadme ühendamine rüvetamisena ja peajoone eiramisena.

Kokkuvõttes – eID liidestamine kasutajaseadmega (või õigupoolest, liidestuse kvaliteedi jätkuvus) on meist mitteolenevatel põhjustel sattunud löögi alla. Et edasi liikuda kohast, kus täna asume, tuleb mõnedki valikud teha teisiti kui seni.

 

Teenused ja liidesed

Tänapäeva äratootestatud ning teenusekeskses maailmas tohib küsida, mis siis ikkagi on ID-kaardi pakutavad teenused?

Eelmise joonise kordus

Teenus kasutajale

Huvitaval kombel eristab vene keel lõppkasutaja teenuseid – услуга – ning IT-teenuseid – сервис – oluliselt täpsemini. Identiteedikandja pakutavaid lõppkasutajateenuseid on neli  :

  • autentimine (e sisselogimine, e kaugtuvastus)
  • (dokumendi või transaktsiooni) allkirjastamine
  • krüpteerimine (kõlbab vaid transpordiks, mitte pikaajaliseks sälitamiseks)
  • uuendamine (nii sobitustarkvara kui uusimal ajal /alates märts 2015/ ka e-dokumendi sisu – võtmete, sertifikaatide ja rakenduse kaug-uuendamine).

Arusaadavalt pole uuendamine äriteenus, kuid ta on oluline turvalisuse jätkuvaks ja pidevaks tagamiseks. Mõte sellest, et isikuttõendava dokumendi sisu võiks kauguuendada, tundub enamikele lääneriikidele seni sama imelik kui planeedilt Margo saabunud tulnukas Zog. (Sest pole ju mõtet uuendada asju, mida peaaegu ei kasutatagi.)

Tootestatud teenus

Tavakasutajal pole õrna aimugi, et eID ökosüsteemi tööks peab eesriide taga kogu aeg käima päris mitu IT-teenust (сервис). Need on:

  • Trusted List – nimekiri usaldatud sertifikaatidest (TL). Eestis on juba kaks korda juhtunud, et ELi süül unustatakse peanimekiri (LoTL) uuendamata ning meie Digidoc3 rakendus keeldub käivitumast. Teisisõnu – me juba ammu ei määra ise, keda või mida tohime usaldada, saame selle info Brüsselist.
  • OCSP – sisuliselt on tegu teenusega, mis ütleb, kas Sinu sertifikaat hetkel ikka kehtib. Praegu pakub seda teenust SK. On teada ka mõned odavamad nipid (CRL) teenussõltuvuse vähendamiseks – muidu võib juhtuda, et teenusekatkestuse korral ei saa ID-kaardiga isegi mitte töökohaarvutisse sisse logida.
  • LDAP – pisut oli sel teemal juttu ka aksioomi nr 4 kirjelduses.
  • TS (timestamp) – digiallkirja jaoks nõutav turvaline kellaajateenus.

Läbi teenusekihi liiguvad tegelikult ka tugiteenused, eriti ja eelkõige SK abiliin telefonil 1777, portaal id.ee ning PPA infotelefon.

Standardliides

Allkirjastada on võimalik ka omaenda arvutis. Kuhugi sisselogimiseks aga peab olema kokku lepitud standard, mille kohaselt see sisselogimine käib. Tänapäeva de-facto standardiks on loomulikult veeb.

Eesti ID-kaardiga siselogimisel toimub alkeemia – moodustamaks teenusportaaliga turvalist TLS/SSL/HTTPS ühendust, pannakse esmane käepigistus toime mitte lambist võetud bitijoruga (nagu sirvikustandard ette näeb), vaid kaasatakse turvakihi loomisse ID-kaart – vt aksioom 7.

Kui isik mäletab oma PIN-koodi, siis ID-kaart avaneb ning üksnes siis nõustub kaart sirvikule andma seda, mida too vajab. Läänes, vastupidi, kõigepealt pannakse TLS/SSL/HTTPS tunnel püsti prügikastist pärineva märgijoruga ning alles seejärel hakatakse teenusepakkujale “turvalise” tunneli kaudu oma isikusamasust tõestama.

Oluline erinevus – Eesti ID-kaardiga sisselogimisel on turvakiht seotud ID-kaardil paikneva võtmega. Teisisõnu – turvatunnelil on isiku nimi küljes (loe: häkkida on mõttetu). Veel enam, päris mitut liiki vahemeherünnakud (MitM) osutuvad võimatuks, kuivõrd liiniluuret teostaval kontoril pole koopiat Sinu ID-kaardist.

Kokkuvõttes: et ID-kaardiga sisselogimist õigesti toime panna, on vaja mõnesugust teadmust, mis Läänes puudub. Lääne tipptaseme itimees jääb oma serverit ID-kaardi jaoks konfides korralikult hätta, sest keegi pole talle eestlaste salatrikkidest rääkinud.

Seevastu murekohaks, nagu ülalpool juba rõhutatud, on veebilehitseja arhitektuuri sedavõrd kiire muutus, et Eesti ei suuda sellega jätkusuutlikult kaasas käia (ega suurkorporatsioonidega võidelda). Vaid aeg näitab, kuidas see lahing lõpeb.

Allkirjastamise puhul on võtmetähtsus arvutisse paigaldatud draiveritel ja abiprogrammidel.

Organisatsioonid ja andmebaasid

Et omavaheliste suhete rägastikku pisut lihtsustada, on mõnedki nooled joonistamata.

Järgmistel riigiasutustel on eID toimimises eriti tähtis roll:

  • RIA – koordineerib eID ja digitaalallkirja kasutust ning loob tarkvaralise platvormi nende funktsionaalsuse toimimiseks.
  • PPA – tellib teenuseid: kogu m-ID teenus, LDAP, OCSP, CRL, lisaks  väljastab isikutunnistusi, peab andmebaase.
  • TJA – hindab usaldusteenuste nõuetele vastavust ning kannab teenuseosutajaid registrisse. Kasutajaarvuti jaoks tähendab see EL “listide listi” (LotL) serverist sr.riik.ee.

Erafirmadest on kaasatud sertifitseerimiskeskus (SK ID Solutions AS või tulevikus mõni teine), erinevate tootestatud teenuste osutajad ning muidugi hulganisti tarkvaraarendajad. Mobiil-ID puhul on osaliste ring laiem veel ka mobiilside teenusepakkujate võrra.

Tuleb rõhutada, et lisaks omavaheliste lepingute sõlmimisele on need asutused ja firmad omavahel liidestanud ka infosüsteemid. Mõnda teenust ei saagi lõppkasutajale osutada, kui rivis pole viit organisatsiooni korraga (TJA+RIA+PPA+Trüb/Gemalto+SK). See tõstab töökindlusnõudete lati päris kõrgele.

Andmebaasid

eID seisukohast eksisteerib mitu üliolulist registrit/andmebaasi/repositooriumi:

  • andmebaas, kus hoitakse baasidentiteete,
  • isikut tõendavate dokumentide andmebaas (joonisel kujutamata),
  • sertifikaadihoidla, kuhu saab teha päringut OCSP teenuse kaudu
  • eelmise alamhulk – kehtetute sertifikaatide nimekiri (CRL) – mõeldud õnnetuile, kes täiemahulist teenust osta ei jaksa.

Lõpuks, omamoodi registriks võib lugeda ka Euroopa Liidust saabuvat usaldusnimekirja (LoTL), mis sisaldab viiteid riiklikele usaldusnimekirjadele (TL).

Siinkohal võiksime arhitektuurijoonise ülemise ja alumise otsa omavahel rõngasse painutada, sest jõudsime otsapidi tagasi sinna, kust alustasime – Euroopa Liidu juurde.

Tervik

Lõpetuseks veelkord kogu eID ökosüsteemi pilt tervikuna:

ID-kaardi uuendamisest

Täna kirjeldame, mida täpsemalt kujutab endast ID-kaardi kauguuendamine “teoreetilisest turvaveast lahtisaamiseks”.

Tisklaimer: Käesolev kirjutis EI OLE soovitus kohe uuendama hakata. Enne uuendamist loe viimaseid uudiseid, uuri, kas Sulle eraelus ja tööalaselt vajalikud e-teenused juba töötavad uuendatud sertifikaatidega. Küsi sama ka oma töökoha itimehelt. Kui kahtled, siis ära hetkel veel uuenda, vaid pigem muretse endale alternatiivsed autentimisvahendid (m-ID). Kui Sul on kaks sarnast vahendit (nt ID-kaart ja digi-ID), siis ehk on kaval üht neist uuendada ja teist veel mitte.

Kiire kärtskursus

Enne uuendamist on ID-kaardil (ka digi-ID kaardil, elamisloakaardil, e-residendi kaardil) sellised elemendid:

Pärast uuendamise edukat läbimist on selsamal ID-kaardil (jne) sellised elemendid:

Oluline: et minu e-teenus ID-kaardiga kenasti edasi töötaks, tuleb muudatusi teha nii kaardiomaniku poolel – uuendada ID kaarti – kui ka teenusepakkuja poolel.

RTFM: Palun ära enne tegutse, kui oled KKK läbi lugenud ja õppevideo läbi vaadanud.

Olulisem veel: Uuendamiseks on vaja uusimat ID-kaardi tarkvara – RSA krüptosüsteemilt elliptkurvidele üleminek eeldab ID-kaardi haldusvahendi versiooninumbrit vähemalt 3.12.7.1252. Veendu, et all vasakul nurgas on just see või suurem number.

Kui uuendatud rakendus kaardi uuendamist ei paku, siis pigem on hästi ja ei peagi muretsema. Veel uuendamata kaardi olekut (ROCA turvaveast ohustatud või mitte) saab vaadata siit.

Aeglane sissejuhatus

ID-kaardi kiip on sisuliselt pisike arvuti. Kasutatakse ka termineid protsessor ja mikrokontroller. Tegu on eriotstarbelise arvutiga, mis sobib põhiliselt üheks asjaks – identiteedikandjaks.

Eestis on inimese identiteet kirjas PPA vastavas andmebaasis, kuid identiteedi elektrooniliseks kasutamiseks – sisselogimiseks e-teenustesse või digiallkirjastamiseks väljastatakse inimesele identiteedikandja (vahel isegi mitu – sest on ju ka veel digi-ID ja mID jne).

Identiteedikandja sees hoitakse isiku sertifikaate – kellegi teise poolt välja antud tõestusi kaardikasutaja identiteedi kohta. Ühtlasi hoitakse kaardis krüptograafilisi võtmeid. Sertifikaati saab digitaalselt kasutada vaid koos krüptovõtmetega, mis tema juurde kuuluvad ja võtmeid omakorda (eelkõige privaatvõtit) vaid koos vastava PIN-koodiga.

Täiesti arusaadavalt peab identiteedikandja olema turvaline ning sel otstarbel kasutataksegi krüptograafiat. Konkreetne krüptograafiline algoritm, mis on ID-kaardis juba aastaid tarvitusel, kannab nime RSA, ent nüüdsest tuleb kasutusele uus algoritm – nn elliptkõverad. (Elliptkõverad on laiem mõiste, kui konkreetne krüptoalgoritm – see on üldmõiste, mille alla mahuvad mitmed sama perekonna algoritmid).

Kivi sees

Oleme standardsest kiipkaardist varem põhjalikult kirjutanud.

Lisaks pisikesele arvutusvõimsusele talitleb ID-kaart andmehoidlana. Selles on ette nähtud salvestusruum mõningate tähtsate bitikombinatsioonide talletamiseks. Mõningaid neist andmetest (neid, mis jäävad pildil punasest punktiirist ülespoole) saab kaardist teatud tingimustel ka välja lugeda. Seevastu osad andmetest on kindlalt lukus ega välju kaardist mitte kunagi. Kuid neid saab kaudselt kasutada mõne krüptograafilise operatsiooni – näiteks allkirjastamise – sooritamisel. Kohalelennanud vares krüpto-operatsioone sooritada ei saa – ta ei tea PIN-koode.

Pilt illustreerib Eesti ID-kaardi sees paiknevaid olulisi elemente (bitikombinatsioone).

Kõiki neid elemente saab ka elektrooniliselt uuendada. Maailmas on tavaline, et kaardi sisu saab uuendada väljaandja (ingl k issuer) juures, kelleks meil on PPA. Eestis on ka tore lisavõimalus – inimene saab uuendusprotsessi käivitada ka ise, kodust, üle Interneti.

Kauguuendamise sügav sisu

Uuendamine käivitatakse ID-kaardi haldusvahendiks nimetatud tarkvara abil. Seda programmi on kõik ID-kaardi kasutajad kindlasti ammu näinud – seda vajatakse näiteks PIN-koodide vahetamiseks. Juhul kui programm jõuab järeldusele, et lugejasse sisestatud kaart tõepoolest vajabki uuendamist, siis tekib aknasse nupp nimega “Uuenda”.

Hoiatus: kui “Uuenda” nupule kord ära vajutada, siis hakkab kell turvakaalutlustel tiksuma ning uuendus tuleb nüüd kindlasti mingi mõistliku aja jooksul (mõni nädal) lõpuni viia.

Uuendamine on oluline otsus, mida tuleb enne planeerida ja alles siis teoks teha. Kogu lihtkasutajale vajalik info on küsimuste-vastuste vormingus esitatud siin.

Lisainfo itimeestele, häkkeritele ja muudele huvilistele

Tähelepanu! See peatükk ei ole mõeldud lihtkasutajale!!! Seda peatükki loevad spetsialistid ja tugiisikud, et nad oskaksid vigu leida ja olukorda lihtkasutajatele selgitada.

Sel hetkel, kui kasutajalt küsitakse (ja saadakse) õige PIN-kood, saab moodustada krüpteeritud SSL tunneli uuendusserveri suunas. Tunneli moodustab küll arvutiprogramm, kuid selle loomise vajatakse vältimatult ID-kaardi erioskusi. Olulise turvameetmena on tunnel isikustatud ehk siis tal on eemaldamatult küljes ID-kaardi omaniku krüptograafiline identiteet. See kaitseb enamike pealtkuulamis- ja vahelthaaramisvõtete eest, lisaks hoiab selge identiteet ära mõttetud häkkimiskatsed – sest kes ikka sooviks omaenda nime alt võõraid servereid näppida 😉

SSL tunneli puhul on tegemist täpselt samasuguse kaitsega, kui internetisirvikus HTTPS veebilehtede puhul (tabalukk ja need muud värgid), ainult et vahelt puudub sirvik koos kõigi oma puuduste ja kiiksudega.

Tunneli teine ots maandub spetsiaalsesse uutmisserverisse, mis on turvalisuse mõttes erakordselt hästi kaitstud ja valvatud ning mis omakorda pöördub uuendamiseks vajalike alamteenuste poole. Kindlasti on vaja suhelda järgmiste serveritega:

  • SK ID Solutions AS – sest seal tembeldatakse uusi võtmeid ja allkirjastatakse need isiku uueks sertifikaadiks;
  • PPA – sest seal asub isikut tõendavate dokumentide andmekogu;
  • Gemalto koosseisu kuuluv AS Trüb – sest seal genereeritakse parooliümbrikud.

Liiga palju PIN-koode

Hetkel, mil kasutajalt küsitakse PIN-koodi teist korda, on ühendus ära moodustatud ning kasutajalt tahetakse juriidilist nõusolekut toimuma hakkavaks. Selle PIN-koodiga autendib kasutaja end konkreetsele alamteenusele, mis hakkab sooritama ID-kaardi uutmist. Kui nõusolek antud ja PIN sisestatud, siis siitmaalt enam tagasiteed pole – ID-kaart läheb uude olekusse, kus ta ei talitle mitte enam ID-kaardina, vaid turvalise uuendussüsteemi otspunktina.

Nüüd on ID-kaart valmis peaaegu täielikuks mäluvahetuseks. Sellest olekust saab välja nüüd juba vaid ühel moel – uuendust õnnelikult lõpetades. Võrguhäire, sidekatkestuse, kaardi väljatõmbamise vms vea puhul jääb võib ID-kaart jääda olekusse, kus inimene ise teda enam elektrooniliselt kasutada ei saa. Kui Haldusvahend enam sertifikaate ei näita, siis aitab vaid isiklik kohalevantsimine PPA teeninduspunkti. [täpsustatud 2017-10-27T1114]

ID-kaart on uuendamise hetkil üksainuke suur kõrv, mis täidab teenuseserverist turvalist tunnelit pidi saadud käske. Käskude hulk, mida sealt saab anda, on ülimalt piiratud, käsud on turvatud veel täiendava krüptograafiakihiga, mida me siinkohal arusaadavatel põhjustel ei käsitle. Ühesõnaga, häkkeritel selle tegevuse juurde asja ei ole.

Total recall

Kaardi uuendamise käigus toimuvad järgmised tegevused.

  • Kontrollitakse, kas kaardil paiknev rakendus on ajakohane. Kui mitte, siis see uuendatakse (asendatakse). Krüptosüsteemi vahetamise puhul nagu meil parasjagu käsil, tuleb rakendus vahetada vältimatult.
  • Kaardil kästakse genereerida uued võtmed (avalik ja privaatne). Kui varemalt genereeris uuendus lihtsalt uued RSA võtmed, siis seekord toimub ühtlasi üleminek elliptkõverate krüptosüsteemile.
  • Krüptotunnelit pidi saabub teenusepakkuja juurest ümbrik uute PIN-koodidega. Ümbrik on omakorda krüptograafiline, see tuleb dekrüpteerida. Muide, pärast õnnelikku uutmist saab inimene PIN-koodi alati haldusvahendiga ära vahetada, seega pole üldse oluline, et koodid saabuvad üle (mis siis, et mitmekordselt turvatud, aga ikkagi avaliku) sideliini. NB! Vanu PIN-koode tagasi vahetada on ebaturvaline ja ebailus.
  • Kaardis loodud avalik võti saadetakse krüptotunnelit pidi sertifitseerimisteenuse osutaja juurde. Meie praegustes oludes on selleks SK ID Solutions AS.
  • SK sooritab ettenähtud toimingud (isikupäringud, vanade sertifikaatide peatamine vms).
  • Seejärel SK lisab kaardist saabunud avalikule võtmele mõningast lisainfot ning allkirjastab tulemuse omaenda võtmega – saadut nimetatakse sertifikaadiks.
  • Kaart tõmbab SKst endasse kehtiva korra kohaselt valmendatud sertifikaadi ja salvestab selle edaspidiseks
  • Hetk enne õnnelikku lõppu toimub veel ka käepigistus PPAga – et nende tark identiteediandmebaas ikka teaks, et vana plastiku sees asuvad nüüd tutikad värsked sertifikaadid (seerianumbritega X ja Y).

Kuivõrd kaardis sisaldub ju tegelikult kaks komplekti võtmeid+sertifikaate –  üks autentimiseks, teine allkirjastamiseks – siis viiakse kirjeldatud operatsioonid läbi mõlemi komplektiga. Kasutaja mugavuseks käsitletakse võtmeid kenasti paralleelselt, mitte järjest.

Ent miks küsitakse uutmise käigus PIN1-koodi nii palju kordi (kõigest viis)? Põhjus on lihtne. Uutmiseelsed küsimised on selleks, et erinevate serveritega ühendusi moodustada, uutmine juriidiliselt vormistada ning teenusepakkujalt saadud parooliümbrik dekrüpteerida.

Uutmisjärgsed (uute PIN-koodide) küsimised annavad juriidilise aluse uute sertifikaatide moodustamiseks ning aluse PPA-le uute sertifikaatide juriidiliseks sidumiseks vana isikuttõendava dokumendiga. Vähemaga lihtsalt ei saa hakkama – muidu tuleks PIN-kood vahepeal kusagile salvestada ning see poleks enam ei turvaline ega kasutaja seisukohast aus.

Kontrollküsimused

Sa ju ikka teadsid, et PIN-koode ei saadeta mitte kunagi ühelegi serverile, et need on vajalikud privaatvõtme toimingu käivitamiseks kaardi sees? PIN-koodid liiguvad juhetpidi kaardini (ja klaviatuuriga lugeris satuvad sinna suisa otse – ükski pank ega e-teenus neid koode ei näe).

Ning kindlasti Sa aimasid, et uutmisprogramm on põhjalikult turvatestitud?!

 

Turvanõrkus, oht, risk…

Anto Veldre, RIA analüütik

Sissejuhatuse asemel

ID-kaardi tugiteenuse kaudu saabus RIAsse väga huvitav ja sisutihe päring, milles seoses ID-kaardi teoreetilise turvariskiga tõstatati kimp huvitava sisuga küsimusi. Et samad teemad võivad huvi pakkuda ka laiemalt, siis paneme küsimused-vastused avalikult blogisse välja. Loodetavasti leiavad neist pidepunkte kõik, kes on huvitatud e-riigi filosoofiast.

Küsimused jäävad krüptograafia, riskihalduse ja filosoofia piirimaile. ID-kaardi lihtkasutajale ei leidu siin ülearu palju huvitavat (TL; DR). ID-kaardi lihtkasutajat huvitavad pigem küsimused-vastused stiilis “kuidas ma saan seda teha” ning need asuvad hoopis siin.

Valdkonna terminoloogia

Eksisteerib kaks teadusharu, mille mõistmiseta on raske ID-kaardi teoreetilist turvariski analüüsida. Esimene neist on krüptograafia. Olen lugenud loengut „e-riigi tehnoloogiad“ ning kui RSA krüptosüsteem, räsid, võtmed ja sertifikaadid sihtauditooriumile kenasti ära selgitada, pole raskusi ka ID-kaardi kasutusaspektide mõistmisega. Häda on mujal – vanem põlvkond tundub krüptograafia suhtes olevat sama kirjaoskamatu kui liitprotsendi rehkendamisel. Tekivad konspiratsiooniteooriad stiilis „iga patsiga poisi selja taga paikneb ilmtingimata orav“. Ühtlasi on krüptograafiakursus liiga mahukas, et seda siinkohal amatöörina läbi viia.

Teine teadaolev teemalünk on riskihaldus. Pankades kindlasti osatakse riske rehkendada, kuid gümnaasium (ja mõnedel erialadel isegi ülikool) seda tarvilikku oskust ei anna. Tänapäeva tihedalt põimunud ühiskonnas on riskiarvutusest arusaamine siiski hädavajalik ning alustada võiks Nassim Talebi nimelise mehe läbilugemisest ja ärakuulamisest.

Nõrkus, oht, risk

Enne „turvaaukudest“ rääkimist lepime kokku terminoloogias. Lähtun ISO 2383-8 diagrammist, mida olen ise pisut modifitseerinud.

Mööda kesktelge laskub allapoole ohu realiseerumise kronoloogia. Algab kõik nõrkusest – see kas on või seda pole. Kui nõrkus leidub, siis selle pinnalt tõusetub teatav oht, et lugu võib lõppeda reaalse turvarikke ja (näiteks rahalise) kahjuga. Kuna turvanõrkused on moodsas maailmas päris sagedased, siis nende paremaks hindamiseks kasutatakse riski mõistet. Riski elemendid on (PDF):

  1. stsenaarium (mis saab viltu minna? = oht);
  2. stsenaariumi realiseerumise tõenäosus (enamasti protsentides);
  3. stsenaariumi realiseerumisel tekkiva (kahjuliku) mõju suurus (rahaühikud, maine- või usaldusekadu vms).

Seega – oht saab lähtuda mingist teadaolevast nõrkusest. ID-kaardi teoreetilise turvariski puhul on häda selles, et nõrkuse peale küll osutatakse (näpu asemel teadustööga), kuid nõrkuse ärakasutamiseks vajalikku valemit/algoritmi seni pole. On vaid ekspertarvamusi, et pärast valemi leiutamist ja avalikustamist oleks ühe võtme murdmise hinnaks nii- ja naapalju.

Riskihaldus

Riskihaldust on kõige parem ette kujutada tegutsemismaatriksina, kus üht telge pidi liigub ohu tõsidus ja teist telge pidi maksimaalne võimalik kahju. Riskimaatriks näeb välja umbes selline:

https://www.jisc.ac.uk/full-guide/risk-management

Punasega on märgitud need riskid, millega (nende ärahoidmiseks või mõju tasalülitamiseks) kindlasti tuleb tegeleda. Ülikõvasti lüüa võiv risk on värvitud punaseks isegi juhul, kui tema esinemise tõenäosus on üliväike. ID-kaardi teoreetilise riski puhul just nii juhtuski. Pole oluline, kui pisike on tõenäosus – ohuinfot eirata ei saa ega tohi.

Riskihalduse suureks probleemiks on nn neljanda kvadrandi (4Q) riskid, mille purustusjõud võib olla tohutu, kuid esinemise tõenäosus kas imepisike või andmete ja kogemuste puudumisel suisa arvutamatu. Seega – numbreid valemisse panekuks pole, sisulist riskihaldust sooritada ei saa. Tegu on paraja vastuoluga. Punaseks värvitud risk neljandas kvadrandis võib ju olla meile vastuvõetamatu, ent kui numbreid selle riski arvutamiseks ei leidu, siis mida teha?

Mida teha ohtudega, mis külastavad meid nii harva, et kogu senine ajalugu ei võimalda neid ette ennustada (the unknown unknowns)? Mida teha ohtudega, mille kohta arvandmeid hankida ei õnnestugi? Selgub, et inimmõistus sääraste ohtudega kuigi hästi hakkama ei saa. Nõuab korralikku enesedistipliini, et mitte hakata šarlatanina spekuleerima ja panikeerima. Nassim Talebi tsitaadid nn Musta Luige käsitlemismuredest on irvhambad kenasti ühele slaidile kokku võtnud:

Allikas: Internet

Filosoofiline küsimus – kuidas arvutada riski, mille ulatus ja alusoht pole lõpuni selged? Siit pärinebki termin teoreetiline risk – säärane justkui nagu eksisteeriks, aga välja arvutada, tõrjuda ning joonelt ära hallata seda ei saa. Tõsi, saab muuta mängureegleid – näiteks liikuda nüüdsest vaid sellistel metsaradadel, kus hundid ei jaluta.

Telekaparandaja aksioom

Sinu telekas ei tööta enam? Läks katki? Nojah, aga teleka sees läheb tegelikult rikki üks, maksimaalselt paar detaili korraga. Need jubinad tuleb leida ja parandada. Sellist lugu, et rikneks terve telekas (selle kõik elemendid või enamik) esineb vaid välgutabamuse ja teerulli korral.

Küllalt sarnane on lugu turvaprobleemidega. Mingi turvaohu realiseerumine tähendab küll suurt sekeldust, kuid oskuste ja asjalike ettevalmistuste korral on iga jama parandatav … ning parandataksegi. Keegi ei viska tervet süsteemi minema vaid seepärast, et mingi üks detail riknes.

Filosoofias ja krüptograafias on tavaks teistsugune lähenemine. Seal loetakse, et üks tilk tõrva rikub terve tünni ja seejärel tõmmatakse eesriie kinni. Tegelikus elus nii ei saa – kasvõi juba kindlustunde ja investeeringute kaitse pärast. Panka ei panda kinni üksnes seepärast, et mõni turvarisk kusagil realiseerus.

1990. aastatel, kui infotehnoloogiat äris alles kasutusele võeti, kippusid turvaskandaalid “määrima”. Häkkerid murdsid kusagile sisse, avalikkus sai juhtumist teada ning kahtlane vari saatis firma mainet veel aastaid. Täna on IT koos kõigi puudustega kasutusel pea igas äris. Järjepanu murtakse sisse USA suurkorporatsioonidesse… Umbes aastast 2010 on suhtumine teistsugune: e-teenustel pole süüd, et mõni tehnoloogia kohati alt veab. Viga parandatakse, teenust osutatakse edasi, ärijuhi süü on väike. Seda paradigmamuutust tuleb kindlasti silmas pidada, enne kui filosoofidelt pärit pärispatu mõistet laiendada reaalselt toimivatele süsteemidele.

Derivaat Andres Puttingu (Delfi) fotost

Infotehnoloogias jookseb süü ja süütus pardi seljast maha nagu järvevesi. Ehk siis – kuitahes suur on „turvaauk“, see lihtsalt parandatakse ja elu läheb edasi.  Praegu käimasolevas juhtumis aga pole isegi mitte veel auku – on vaid teoreetiline risk. (Kuid oleme ausad: reaalse turvanõrkuse ilmnemist ei saa välistada – see võib ilmneda näiteks homme).

Küsimused-vastused

Oluline: kõnealune nõrkus ei ole oma olemuselt üldse seotud Eesti ID-kaardiga, vaid kujutab endast hoopis konkreetse kiibitootja konkreetses tooteversioonis ilmnenud „iseärasust“. Sama toode on kasutuses paljudes teistes riikides ja rahvusvahelistes korporatsioonides. Teisisõnu – olnuks see nõrkus pikalt teada, saanuks pättusi toime panna seal, kus seire ja küberturbe võimekus on Eesti omast väiksem, kuid teenitav tulu oluliselt suurem, kui tädi Maali pension.

Täpseid ja konkreetseid riskistsenaariume on seni arutatud ikka erialainimeste õppustel ja küberturbespetsialistide väga piiratud seltskonnas. Nagu igal muul alal, stsenaariumite läbimängimisest ja arutamisest on kasu hiljem, kui lajatab mõnest turvanõrkusest tingitud oht. Krüptograafiliste algoritmide ja krüptograafiliste seadmete puhul on taevas musti luiki (arvutamatult tühise tõenäosusega apokalüptilisi stsenaariume) täis, küsimus pigem selles, kas mõni neist ka maha maandub.

Meie põhiküsimus on – kas inimese ID-kaarti on võimalik võltsida? Lääne taustaga küsijatele pakub lisaks huvi, kas inimese identiteeti on võimalik üle võtta – tänu sealsetele muldvanadele tehnoloogiatele on neil suur kiusatus reaalsed tehnoloogilised mured sildistada identiteedivarguseks.

Identiteet kui eraldi uurimissuund on isegi lääneriikides alles lapsekingades. Eesti identiteedihalduses hoitakse kaks selgelt lahus kihti:

a) on baasidentiteedi mõiste. Inimest pildistatakse, temalt võetakse sõrmejäljed, uuritakse tema päritolu ja dokumente (vanemad, sünnitunnistus, jne). Nende andmete põhjal tekib PPA üliturvalisse andmebaasi inimene – ehk siis järjekordne baasidentiteet, mille alusel dokumente väljastada.
b) on idenditeedikandja mõiste (pass, isikutunnistus jne). Säärase eriliigiks on elektroonilised identiteedikandjad. Identiteedikandja roll on ajutiselt, kuni kehtivusaja lõpuni või tagasikutsumiseni esindada eelnevalt olemasolevat baasidentiteeti.

Baasidentiteedi paradigmale vastavalt on Eestis identiteedi ülevõtmine ülikeeruline: selleks tuleks rünnata erakordselt turvalistena (ISKE S3K3T3 või kõrgem) peetavaid andmekogusid PPA haldusalas, kuid sel pole vähimatki pistmist ID-kaardi kandjatega, vt Maarika juhtum. Identiteedi kandja (seadme) ülevõtt on võimalik vaid ajutiselt, kuivõrd tagajärgi saab olemasolevate logide põhjal nii avastada kui ka tagasi pöörata.

http://www.id.ee/index.php?id=36819

Küsimus 1

Q1: Kuidas on tagatud 100% krüptograafiline kaitse Mobiil-ID sekundaarse ründe vastu? Selgitan. Mobiilioperaatorid minuteada omalt poolt füüsilist ID-kaarti ei kontrolli ja SIMide väljastus käib vaid digitaalse tuvastusega. Seega on võimalik, et pahaline, kellel on õnnestunud digitaalselt võltsida minu ID-kaart, logib sisse mõne Eesti mobiilioperaatori iseteenindusse, tellib sealt oma aadressile Mobiil-IDga SIMi ning aktiveerib selle politsei lehel. Kui ma juhtumisi ka ise Mobiil-IDd juba kasutan, siis saan sellele jälile, aga kui inimene seda ei kasuta, siis ta seda ei saa aru, et isegi pärast seda, kui tema taskus olev ID-kaart saab uuendatud, siis on kellelgi olemas tema identiteet mobiili SIMis.

A1: Selles kirjelduses on tubli annus hajusaid spekulatsioone. Helistasin üle meie mobiiliteenuse pakkujad ning küsisin, kuidas nad veebis tellitud SIM-kaardi tarbijani toimetavad. Tuleb välja, et kulleriga. Kulleril on kohustus nõuda saajalt füüsilist dokumenti ning kontrollida tema isikusamasust. Mistõttu mainitud rünne läbi ei läheks.

https://www.npmjs.com/package/busted

Teine arusaam, mis silma riivab, justkui peaks „krüptograafilise ründe“ vastu kindlasti võitlema just „krüptograafilise“ kaitsega. Ei midagi taolist! Vastus võib vabalt olla asümmeetriline. Kaitse võib toimida hoopis organisatsiooni, IT-arhitektuuri või protsesside tasemel. Digitaalse turvalisuse tagamiseks tuleb teha ja tehaksegi pidevat tööd.

Ega digiriik seisnegi allkirjade süüdimatus ventilaatorisse loopimises ning ootamises, et mida põnevat nendega seal edasi juhtub. Eesti inimese käsutuses on mitmed tehnilised vahendid riskide vähendamiseks. Kõige aluseks on ID-kaardi haldusvahend. Seal on menüüpunkt „Mobiil-ID“, mille alt tuleb vajutada „Kontrolli mobiil-ID staatust“.

Seejärel tuleb portaalis eesti.ee seadistada oma e-postiaadress. Vajadusel saab RIA konfigureerida uuendamis- ja väljastamisteadete saatmise eesti.ee e-postiaadressile – nagu näiteks toimus sertifikaatide uuendamise käigus. Oma allkirjastamissertifikaatide kasutamist saab tagantjärele kaeda ka SK veebisaidist. Täna on avalikkus juba hästi kursis ka Andmejälgija ja selle võimalustega. Kokkuvõttes – võimalusi on ja neid tuleb juurde.

Kordan üleskutset: kes veel pole oma @eesti.ee meiliaadressi suunanud talle kuuluvale e-posti aadressile või pole meeles, kuhu see parasjagu suunatud on, siis teha see suunamine korda esimesel võimalusel.

Lisaks:

  1. seadus sätestab identiteedivarguse kriminaalkuriteona;
  2. on olemas arvukad logid, sh aheldatud toimingulogid, mistõttu: ka kõige hullema korral on tagajärjed kergesti tagasipööratavad;
  3. on olemas seire – see tähendab, et risk kohe kuidagi ei saa totaalses ulatuses realiseeruda.

Tulevikuvõimalustest: olen juba kuulnud uuest nägemusest (thnx to T.K.), mille kohaselt digiriigi edasine areng võiks ka e-suhtlusse sisse viia “ukseltmüügist” taganemise printsiibid – näiteks 14-päevase taganemisõiguse digiallkirjadest, mis kogemata „juhtusid“. Täna on see siiski vaid idee.

https://www.jeremysaid.com/blog/three-features-of-conversion-psychology-that-will-attract-the-modern-customer/

Küsimus 2

Q2: Teoreetiliselt on võimalik, et kellelgi on turvaauk juba olnud teada ning tal on olemas andmebaas Eesti isikute avalikest ja privaatvõtmetest. Tehniliselt on olnud võimalik seda rünnet ette valmistada päris pikalt, umbes 3 aastat, niikaua kui selle partii ID-kaarte on väljastatud. Samuti on muuseas olnud võimalik võltsitud IDde abil tellida mobiil-ID kaarte kogu see aeg ning tuginedes vabavarana kättesaadavale ID-kaardi tarkvarale on individuaalse ja massiründe tarkvara olnud suhteliselt lihtne kirjutada. Krüptograafia vaatepunktist võib seega kõik lepingud ja muud tuvastused (näiteks pangaülekanded, e-hääled valimistel jne), mis nende kaartide või mobiil-IDde abil digitaalselt tehtud, seada kahtluse alla ja lugeda krüptograafiliselt kui mitte kehtetuks, siis vähem kindlalt tuvastatuks. On selge, et 100% kindlust ei paku ükski vahend, küsimus on, kas uues valguses ümber hinnates saadav tuvastuse tugevuse % ületab seadustes nõutava tugevuse % (mis iganes need numbrid on) piisavalt?

A2: Alustagem taas terminoloogiast. “Turvaauk” on turvanõrkuse rahvapärane nimetus (vt diagramm ülal).

ID-kaardi kiip ja sarnased turvavahendid on turvasertifitseeritud. Sertifitseerimise käigus testitakse toote turvalisust ja normidele vastavust ning vastupidavust ka väga kurikavalatele rünnetele. Kasutatakse parimaid praktikaid ja teaduse uusimaid saavutusi. Juhuslik laupäevahäkker jääb nii keerulise tootega kindlasti jänni. Kiip vastab kõikidele karmidele normidele ning kannatab välja ka kolm aastat tagasi tuntud ründemeetodid.

Ent aeg ei peatu. Teadlased töötavad uute meetodite kallal pidevalt. Nüüdseks leiti ei muud, kui veel üks matemaatiline võimalus krüptograafia kallal urgitseda ning usutakse (!!!), et ärakasutamise potentsiaal (!!!) on olemas. Turvatoodete puhul ongi vigade otsimine ja avastamine täiesti tavaline nähtus (parem teeme seda ise, eks!), kuid praktikas on üsna võimatu olla selles tegevuses kiirem ja parem kui maailmanimega teadlaste grupp.

Teisalt – miks peaks keegi säärast matemaatilist võimekust vaka all hoidma, kui sellega pääseks kohe püünele – au ja kuulsust tekiks teaduspreemiani välja ning raha lausa voolaks autorite pangaarvetele? Sestap ütlen – selliselt konstrueeritud näide pigem ikkagi kuulub ulmevaldkonda, stiilis: “kui mul vaid oleks ajamasin, küll siis me alles elaksime teistsuguses maailmas.“

Lähen täpsemaks:

  1. andmebaas “Eesti isikute” avalikest võtmetest. Säärane info ongi olnud avalik (SK LDAP) ning kujutab endast e-riigi kohustuslikku atribuuti, milleta teatud e-teenused ei töötaks. On omaette jututeema, kas selle andmekogu üksikud kirjed peaksid olema agregeeritavad või kas isikud, kes ongi seda infot agregeerinud, on ühtlasi sooritanud mingi süüteo. Ilmselt selleteemaline õigusselgus tulevikus paraneb.
  2. andmebaas Eesti isikute salajastest võtmetest. Ei, seda küll mitte! Privaatvõti on ikka tegelikult ka salajane ning kasutatav üksnes omaniku poolt. See on avaliku võtme taristu üks määravaid printsiipe. Mingit privaatvõtmete andmebaasi ei eksisteeri ega tohigi eksisteerida. Päris tugev osa eID ökosüsteemi arhitektuurist ja disainist on suunatud sellise andmebaasi tekke vältimisele.
  3. Massrünnete läbiviimise lihtsus on illusoorne. Kas meeldib seda tunnistada või mitte, massründed avastatakse (seire!).
  4. Krüptograafia ja juura on kaks täiesti erinevat distsipliini. Lepingute kehtivuse üle otsustab kohus ning sageli on see võimalik krüptograafilisi teadmisi omamatagi. Kuid vajadusel kutsutakse kohtusse asjatundja.
  5. nagu ülal juba vastatud, logid võimaldavad kriminaalsete toimingute nii avastamist kui vajadusel ka tagasipööramist.
  6. Nagu ülal vastatud, seire väldib kriminaalsete toimingute skaleerumise.
  7. Väide, et mitte miski pole turvaline, kuulub filosoofia või pigem religiooni valdkonda (saunaakna sündroom). Reaalsetes tehnosüsteemides tegeldakse filosoofia asemel siiski riskihaldusega.
  8. Ei, täna seadus ei esita lävesid ühegi konkreetse tehnoloogia keelamiseks või peatamiseks. Otsuse teeb pädev instants igakordselt ja fakte arvestades. Keerulisematel juhtudel moodustub otsus kihiliselt – näiteks RIA annab hinnangu tehnoloogilistele riskidele ja valimiskomisjon või pangad võtavad täitsa iseseisvalt vastu oma (ärilised) otsused.
  9. Teoreetilist rünnet eristab praktilisest asjaolu, et viimase puhul on teadmus, eelarve ning äriprotsess kvantiseeritav (numbritega väljendatav). Esitatud spekulatsioon – on olnud võimalik seda rünnet ette valmistada päris pikalt, umbes 3 aastat – on luululine, eirates viimase kolme aasta teadussaavutuste dünaamikat ning osavalt väänates alusparadoksi, mille kohaselt turvalisus polegi tõestatav (ebaturvalisus aga on).

Muide, e-hääletusest – ebamõistlikult suure rahakotiga kindlasti saab tellida nii tuld kui tsirkust. Ent antud turvaohu kontekstis on viinapudel valuutana otstarbekam kui 80 000$ mahus teadustihedat arendustööd… ja seda vaid ühe ID-kaardi murdmiseks, lisapiirangutest rääkimata … vaja ju veel ka võõrasse arvutisse ronides kriminaalkuritegusid sooritada, seireradar ära petta jne.

Küsimus 3

Allikas: condo.ca

Q3: Dokumentide ületembeldamise kohta viimane küsimus. Ma olen teinud digiallkirjaga lepingu ebausaldusväärse partneriga mõnda aega tagasi. Selgus, et digiallkiri seal ei ole siiski turvaline ja lepingu sisu on olnud võimalik muuta allkirja kehtivaks jättes. Üks teie soovitus on TeRa rakendusega lisada ajatempel. Samal ajal (või näiteks pisut varem) ka mu ebausaldusväärne lepingupartner, kes on muutnud lepingu dokumenti, saanud lisada sinna samamoodi ajatempli. Tulemusena on eri osapooltel erinevad lepingu variandid, millele mõlemale on lisatud turvalised ajatemplid. Mõlemad pooled esitavad selle kohtule ja kohus ei suuda digitaalselt tuvastada kumb on õige. Kas saaksite selgitada pisut tehnilisemale inimesele, kel on mingi arusaam avaliku võtme krüptograafiast, kuidas ajatempli lisamine muudab lepingu sisu usaldusväärsemaks? Lugesin abiinfo kahte artiklit selle kohta ja kahjuks seda seal ei selgitata.

A3: Esmane soovitus muidugi on ebausaldusväärse partneriga juriidilisse vahekorda mitte astudagi.

Ilmsesti käib jutt vananeva räsialgoritmi juriidilisest tõlgendusest. Ületembeldaminegi pole mitte “üks RIA soovitusi”, vaid tegelikult suisa peamine vahend räsialgoritmide elutsükli tagamisel. Asjaolust, et RIA on TeRa loomisega eraisiku elu lihtsamaks muutnud, ei maksa välja lugeda produktisoovitust – igaühel on õigus oma allkirju üle allkirjastada ükskõik missuguses tehniliselt pädevas teenuses (või jätta see üldse tegemata ja sattuda vastakuti võimalike tagajärgedega).

Kirjeldati hüpoteetilist olukorda, kus üleallkirjastamine ongi juba hiljaks jäänud. RIA on säärast tulevikku hoolega vältinud, on tegutsenud piisava ajavaruga, et säärast stsenaariumi igati vältida. Juba enam kui kolm aastat on kasutusel BDOC 2.1, viimase paari aasta jooksul ka ASiC-E konteinervorming. Kumbki ei toetu SHA-1 räsile – teisisõnu, kumbki ei vaja üleallkirjastamist. Seega ületembeldamise võtmes räägime ikka 2–3 aasta tagustest ja vanematest dokumentidest.

Kui taas reaalsesse ellu naasta, siis miks ometi on lepingu osapooled oma kohustusi seni hoolega täitnud ja alles nüüd, ületembeldamise uudist kuuldes, kohtukulli ette astuvad? Eks kohuski kaeb asjade senist käiku ja imestab. Kohus ehk küsib – miks te varem oma arve kenasti ära maksite ning alles nüüd perutama asusite?

Mis aga puudutab täna loodavaid DDOC-allkirju, siis selliste loomise võimaluse on riik tarkvarast eemaldanud. Iga nüüdisajastatud keskkond annab sellise allkirja peale hoiatuse. Peab olema parasjagu ignorantne, et DDOC-allkirju täna inertsist edasi vorpida.

RIA monitoorib algoritmide elueaga seonduvat igapäevaselt. Ehk mingil hetkel väljastabki riik/RIA hoiatuse selle kohta, millal saabub viimane kuupäev, kust alates ka üleallkirjastamine ei aita. Ent ega ületembeldamise eesmärk polegi lepingulistele partneritele patukustutuskirju lunastada, vaid teha seaduskuuleka inimese olukord maksimaalselt lihtsaks.

Kui aga keegi on jätnud soovitused kuulda võtmata ning pole oma allkirju tänaseks üle tembeldanud, siis eelkõige rikub ta hoolsuskohustust ikka iseenda ees. Kas sellel hilinemisel on mingi juriidiline tagajärg või mitte, seda otsustab kohus ning teeb seda ikka alles siis, kui on olemas reaalne osapooltega vaidlus, mitte hüpoteetilised krüptilised konstruktsioonid.

Juhul, kui keegi allkirjastas oma lepingud üle eelmisel kuul ning digiallkirja aluseks olevad algoritmid kuhtuvad alles järgmisel aastal, siis ei saa ülalkirjeldatud kohtuvaidlust lihtsalt tekkida – praeguse parima teadmise kohaselt ei olnud vastav algoritm augustis 2017 veel praktikas võltsitav, misläbi eelhoiatus ja ületembeldamine ongi oma eesmärgi täitnud.

See ongi selgitus üleallkirjastamise lisaväärtusest – uus krüptograafiline ajatempel hetkest, mil eelnev tehnoloogia veel polnud  praktikas rünnatav, lükkab best-before tähtaja piisavalt tulevikku. Liiatigi – iga konkreetse dokumendi risk oleneb ju veel ka osapooltest endist, vaidluse mahust ning kogu loost vaidluse taga. Pelk tehnoloogia olemasolu (kirves poes müügil) ei määratle riski suurust.

Epiloog

Arvamus, et kohus ei suuda tuvastada “kumb [dokument] on õige”, on naiivne. Juba Hammurapi (DOC) ajast on juristid nende ette püstitatud küsimustele alati mingi lahenduse leidnud – olgu siis parema või halvema. Ühtlasi ei saa digitaalse maailma hästi teadaolevaid iseärasusi õigusmaailma lihtsustatult üle kanda.

Nimelt digimaailmas ei ole põhimõtteliselt võimalik selline kategooria nagu “õige” (näiteks dokument). On bitikombinatsioonid, millel puudub iseseisev kvalitatiivne mõte – suvaline bitikombinatsioon omandab tähenduse alles läbi konteksti ja tõlgenduse (mida elektroonilise allkirja iga viimase kui biti osas sätestavad seadused). Teisisõnu – reeglid on ette kindlaks määratud.

Et bitikombinatsiooni ühiskonnas kasulikuks pöörata, on alati vaja enne määratleda eeltingimused ja kontekst – IT-disain, protseduurid, seadused ja algoritmid – mille vastutustundliku järgimise korral on bitikombinatsioonide kasutus ühiskonnas ohutu. Bitikombinatsioonide tõlgendamine konkreetses ajas, kontekstis ega seadusruumis ei valmista seetõttu raskusi ei ühiskonnaliikmetele ega kohtule.  Juhusliku puu otsas kasvav bitikombinatsioon ei esinda tõesti midagi ega kedagi.