Juhan Lepassaar: küberpotis oleme kõik koos

ENISA uus juht Juhan Lepassaar. Foto: Nelli Pello

Juuli keskel Euroopa küberagentuuri ENISA juhiks valitud Juhan Lepassaar lubab seista kogu Euroopa küberhuvide eest.

Kohtun Juhan Lepassaarega keset juulikuist leitsakut Tallinna Swissôtelis, kus ta peab küberdiplomaatia suvekoolis ettekande Euroopa Liidu digitaalsest siseturust ehk valdkonnast, mida ta tunneb läbi ja lõhki. Lepassaar töötas viimased kuus aastat Brüsselis Euroopa Komisjonis digitaalse siseturu valdkonda koordineerinud asepresidendi Andrus Ansipi kabinetiülemana. Uudis Lepassaare valimisest uueks ENISA juhiks sai teatavaks nädal tagasi. Intervjuu ajal tervitavad värsket juhti endised kolleegid Stenbocki majast, kes soovivad talle palju õnne uue ametikoha puhul.

Lepassaarel, kes nimetab end Twitteris täiskohaga euroliidu entusiastiks, on seljataga pikk ja keeruline ENISA juhiks valimise tee. Avalik konkurss algas juba eelmisel sügisel ja jõudis lõpuni alles juuli lõpus. „Mõned inimesed Eestis ja mujal arvavad, et eks see on loogiline, et küberagentuuri juht on eestlane, aga see ei ole passis kinni,” tunnistab Lepassaar. Tegeliku valiku taga on siiski terve trobikond tegureid – taust, oskused, juhtimiskogemus, nägemus ENISA rollist ja kuidas see kattub haldusnõukogu ootustega. Mitte vähemtähtsam ei olnud poliitiline toetus ja lobitöö, mida aitas teha RIA peadirektori asetäitja küberturvalisuse alal ja Eesti esindaja ENISA haldusnõukogus Uku Särekanno. Eesti riigi ja RIA toetuse eest on Lepassaar, kes seljatas ENISA juhiks saamisel 80 kandidaati, äärmiselt tänulik.

Sind valiti juuli keskel ENISA uueks juhiks. Räägi palun lähemalt, millega ENISA tegeleb ja kuidas mõjutab asutuse töö Eesti inimesi?
Küberjulgeolek on valdkond, kus kõik sõltuvad üksteisest. Eestis vastutab küberturbe eest RIA, aga ta saab oma tööd paremini teha, kui ka teised Euroopa riigid tegutsevad selle nimel, et küberriske maandada. ENISA aitab Euroopa riikidel üles ehitada oma võimekusi, et panna vastu küberrünnetele. ENISA liikmed on pika keti lülid ja ENISA ise peab käituma kui hoolitsev mehhaanik, kes hoiab ketti õlitatuna. Kui küberründajad testivad keti tugevust, siis peavad lülid sujuvalt koos töötama ja koos püsima.

Uue ülesandena tegeleb ENISA toodete ja teenuste sertifitseerimisega, et Euroopa siseturul oleksid teenused ja tooted küberturvalised. Füüsiliselt asub ENISA peakontor Kreekas. Praegu töötab ENISA-s 83 ametnikku, aga seoses uute rollidega see kasvab.

Mida soovid uue juhina korda saata?
Üks minu suur soov on aidata liikmesriikidel rakendada uut küberturvalisuse Euroopa õigusraamistikku, mille kaks peamist sammast on NIS direktiiv ehk võrguturbe direktiiv ja uus küberjulgeoleku akt. Seni ei ole olnud ENISA tegevus õigusaktidega nii selgelt fokusseeritud, aga need aktid toovad välja selge fookuse, millele on vaja keskenduda Euroopas – kuidas tagada paremini kriitilise infrastruktuuri kaitse, kuidas seda defineerida ja kus on augud, mida on vaja aidata kinni toppida.

Samuti on minu jaoks tähtis parimate praktikate jagamine ja erasektori kaasamine. Samuti vajadus rakendada uus kübersertifitseerimise süsteem. Euroopa siseturg on piirideta. Portugalist pärit küberteenusel peab olema minimaalne turvalisuse tase, et seda saaks kasutada ka näiteks Eestis.

Minu kolmas fookus on tagada, et eri valdkonnad saaksid aru, milline on nende roll küberturvalisuse tagamisel. Küberturvalisus ei ole enam pelgalt tehniline valdkond, vaid on muutunud horisontaalseks küsimuseks, kuhu peavad panustama otsuste tegijad erinevatest poliitilika valdkondadest ja ühiskond tervikuna. Igaüks peab teadvustama, millised on küberriskid ja millised on just tema rollid riskide maandamisel. ENISA üks ülesanne on ka tõlkida otsustajate jaoks üsna tehnilisi ja keerulisi küberküsimusi neile mõistetavamasse keelde.

Lõpetuseks tahaksin arendada välja üleeuroopalise küberekspertide võrgustiku ja panna eri osapooled ühiselt töötama, sest Euroopa on tugev siis, kui suudame teha koostööd. Meil on palju ärksaid ja häid eksperte ja teadmisi, aga meie tegevus on killustatud. ENISA-l võiks olla infopank võimekustest ja ekspertidest, kes saavad eri osapooli vajadusel aidata.

Kui palju võidab Eesti sellest, et uus ENISA juht on eestlane?
ENISA juhina seisan kogu Euroopa huvide eest. See on ka Eesti huvides, et siseturg oleks tervikuna üles ehitatud moel, kus küberriskidega osatakse arvestada ja neid osatakse maandada. Nagu öeldakse – supipoti ühes servas ei saa keeta paksemat suppi kui teises servas. Me oleme küberpotis kõik koos. Eestile on kindlasti kasulik, kui kõik osapooled võtavad vastu vajalikke samme küberriskide maandamiseks. Eesti on arenenud digitaalne ühiskond, aga digiareng kulgeb Euroopas ebaühtlaselt. Samas sõltub meie küberturvalisus ka teiste Euroopa riikide võimekustest.

Milline on nö keskmise eurooplase teadlikkus küberohtudest?
Mulle tundub, et viimaste aastate jooksul on teadlikkus kübermaailma riskidest küberinsidentide ja -rünnakute tõttu tõusnud. Haavatus on saanud nähtavamaks ja ohud ei üllata enam kedagi. Küll aga arvan, et saame ära teha palju tööd, et igaüks saaks muuta end vähem haavatavamaks. Selles osas on teadlikkus üsna madal. On sihtgruppe, kellega tuleb tegeleda – tarbijad, kodanikud, väiksed aga ka suured ettevõtted.

Teadmine elementaarsetest küberhügieeni printsiipidest on ebaühtlane ja oskusteave veelgi ebaühtlasem. Siseturul toimetavate ettevõtete kohustus peaks olema toimetada moel, et digitaalsed tooted ja teenused oleksid võimalikult küberturvalised. Et küberturvalisus oleks midagi, millele ei mõeldaks pärast, vaid kohe toote arenduse algstaadiumist peale. Sellised mõisted nagu security by design ja security by default võiksid käia toodete ja teenuste arendamisega kaasas.

Mis suunaks peaks liikuma Euroopa küberturvalisus?
Siin on mitu teemat. Kuidas tegeleda paremini tänase kriitilise infrastruktuuri riskide haldamisega? Kuidas osapooled oleksid ise huvitatud enese ja teiste võimekuste arendamisest?
Suur väljakutse on uued tehnoloogiad – tehisintellekt ning iseõppiv tarkvara, mis võib meid nii paremini turvata kui ka rünnata. Euroopal on vaja tervikuna suurendada teadlikkust ja võimekusi kasutada uusi tehnoloogiaid küberturbe hüvanguks. Seda võimekust täna liiga palju ei ole ja see on killustatud.

Koostöö on kindlasti üks võtmevaldkond. Koostöö põhineb usaldusel. Usaldust tuleb ehitada kivi kivi haaval ja alt üles. Seda ei saa kellelegi peale suruda. Koostööd peame ehitama ka Euroopast väljaspoole, sest me ei toimeta kübermaailmas üksi.

Milline võiks olla sinu arvates Eesti järgmine tiigrihüpe?
Ma näeksin hea meelega, et sünergia nn uue majanduse ja avaliku sektori vahel suureneks. Eestis on digitaalne infrastruktuur avaliku sektori põhine ja meil on palju vahvaid idufirmasid, aga koostöökohti nende vahel võiks olla rohkem. Ma ei näe palju edasiarendusi olemasolevast avalikust baasinfrastruktuurist.

Kui start up`id kõrvale jätta, siis tundub mulle, et traditsioonilisest majandusest ja ettevõtlusest ei ole Eestil ette näidata just liiga palju edulugusid ja innovatsiooni. Traditsioonilised majandussektorid võiksid kasutada rohkem uuenduslikke tulevikulahendusi. Viis, kuidas Eesti riik kasutab tarkvaralahendusi ühiskonnaelu korraldamisel, on miski, mida mujal maailmas veel ei ole, aga praeguse baasi peale saab veel palju uut ja huvitavat ehitada.

Oled töötanud viimased kuus aastat Brüsselis Euroopa Komisjonis. Millised on suurimad erinevused Eestis ja Brüsselis töötamise vahel?
Inimesed kipuvad olema üsna sarnased. Euroopa tasandil on probleemid veidi suuremahulisemad ja komplekssemad, aga Eestis on jälle lihtsam uusi lahendusi käima lükata. Iga väikse süsteemi probleemiks on samas kapseldumine ja kord rakendatud lahendustesse kinni jäämine. Tasub olla avatum ja ligitõmbavam sellele, mis toimub mujal Euroopas. Paljud põnevad digitaalseid arengud toimuvad Euroopas just erasektoris ja avalik sektor lonkab taga. Kasulik kogemus on nuusutada teise sektori või tasandi keskkonda. See annab suurema pildi ning raputab mõtted uuesti lahti.

Viimasel ajal on pakkunud FaceApp palju kõneainet. Kas inimesed teadvustavad endale, et vahva äpi kasutamisega annavad nad ligipääsu oma privaatsetele andmetele?
Inimeste teadlikkus eraandmete väärtusest on viimastel aastatel kasvanud. Kindlasti on oma roll olnud sellel, et oleme näinud, mis juhtub, kui eraandmeid kuritarvitatakse. Olen äärmiselt nigel rakenduste kasutaja, aga kuna ma olen ka lapsevanem, siis mul on hea meel, et Euroopas kehtib üldine andmekaitsemäärus, mis võimaldab rakendusele antud andmete kasutamise nõusoleku hiljem tagasi võtta. Euroopa on selles osas hästi toimetanud, et on olemas selged kasutajast lähtuvad põhimõtted eraandmete kaitseks.

Üldisemalt peaks vaatama aga seda, kuidas kasvavad meie digikodanikud ja kas nad õpivad koolides ka küberhügieeni algtõdesid. Peame loomulikuks, et koolist väljuvad inimesed, kes saavad aru matemaatikast ja füüsikast, aga tänapäeval on vaja aru saada ka sellest, millised ohud, aga ka võimalused on kübermaailmas.

Digiühiskonna kitsaskohaks on ehk liignegi nutisõltuvus. Kas sa ise piirad iseenda või oma lapse nutiseadmete kasutamist?
Meie perekonna nõukogu, kuhu kuulub ka minu laps, otsustas, et nutiseadmete kasutamine on meil ajaliselt piiratud. Eks ma olen ka ise saanud palju teadlikumaks, et telefoni otsas rippumine pole kasulik. See on laiem digihügieeni ja -kombekuse küsimus. Igasuguse uue innovaatilise arenguga tekib alguses vaimustuse periood, mis pärast lahtub ja kriitiline mõtlemine tuleb tagasi.

Samad küsimused olid ka kunagi, kui inimesed käisid ringi, Sony Walkmani klapid peas, ja kõik kartsid, et inimesed ei suhtlegi enam omavahel. Selliseid tehnoloogilisi arenguid on varemgi olnud, mis on tekitanud küsimusi, kuidas seda kasutada nii, et tehnoloogia ei segaks ühiskonna või perekonna sidusust. Mina olen optimist. Küllap me leiame selle õige tasakaalu.

Foto: Nelli Pello

Nelli Pello
RIA kommunikatsiooniosakond

RIA peadirektor Margus Noormaa: kas turvalisus on ülehinnatud?

Arvamuslugu ilmus Äripäevas 10. juulil 2019.
https://www.aripaev.ee/arvamused/2019/07/10/margus-noormaa-digiriik-vajab-it-ministeeriumi

Eelmisel nädalal kogunenud riigikaitse nõukogu otsusel peab riik leidma võimalusi, kuidas tõsta digilahenduste arendamise ja turvalisuse tagamise võimekust. Paar päeva hiljem harjutasid Euroopa Liidu liikmesriikide valdkonnajuhid rahvusvahelisel küberõppusel, kuidas läbi koostöö taastada küberrünnaku halvatud teenused. Mida see tegelikult tähendab ning kas me ei ole oma e-riiki üle tähtsustanud? Kas ei peaks hoopis oma energia suunama pärismaailmale, asjadele, mis kõigile korda lähevad? Küberiga on ju kõik hästi. Vähemalt nii arvatakse.

Ma ei heida seda arvajatele ette, sest pealtnäha ongi kõik hästi. Teenused töötavad ning paberivaba asjaajamine säästab kõigi aega. E-arved on hiljutisim samm, mis lühendab bürokraatia kadalippu. Muu maailm võtab eeskuju meie lahendustest nagu näiteks X-tee ning e-Eesti hea maine on avanud meie ettevõttete uksed rahvusvahelisel areenil. Eesti oluliste teenuste pakkujad (haiglad, pangad, sideettevõtted) ei ole erinevalt muust maailmast kannatanud sadu miljoneid eurosid kahju, mida põhjustasid ülemaailmsed lunavararünnakud NotPetya ja WannaCry. Jah, me olime ehk rohkem ettevalmistunud, kuid meil on ka vedanud. Me ei ole olnud kurjategijatele veel nii atraktiivsed. Kuid see muutub, olen selle üsna kindel. Massiline õngitsuskirjade laine, mis pettis inimestelt andmeid välja tagaselja Smart-ID konto loomiseks, näitab seda.

Selleks, et järgmisi üleilmseid rünnakuid sama edukalt tõrjuda ning ID-kaardi sarnaseid kriise suuremate tagasilöökideta seljatada, hoida elus e-riigi alustalasid, tuleb asju senisest teisiti teha.

Edusse tuleb investeerida

Esmalt tuleb muuta suhtumist ja retoorikat. Lõpetame digi- ja pärismaailma eristamise, on üks maailm. Selle teadvustamine oleks suur samm edasi. See on eeldus sellele, et me saame päriselt ka aru, mida tähendab digiriigi arendamise ja selle turvalisuse võimekuse tõstmine.

Tahame või ei, aga digi moodustab suurema osa meie elustiilist. Töötavatest IT-lahendustes sõltub meie riigi käekäik. Argipäev jääb seisma, kui mobiild-ID ei tööta, pangakaardiga ei saa maksta, digiallkirja pole võimalik anda või veebilehed on maas. Rääkimata sellest, kui vananenud platvormide või inimliku eksituse tõttu ei tööta politsei, pääste või haiglate IT-süsteemid. Nende süsteemide töös hoidmisest ja arendusest sõltub meie turvalisus ja heaolu.

On loomulik, et peame iga 15 000 kilomeetri järel oma auto hooldusesse viima. Kui auto on juba 20 aastat vana, tuleks kaaluda selle väljavahetamist, kuna nii vana auto ei ole enam turvaline ega paku kaasaegseid lahendusi ja mugavusi. Nii tagame enda ja oma lähedaste turvalisuse, aga ka mugavama elu. Ka IT-süsteemid vajavad sellist hooldust ning parim enne möödumisel välja vahetamist. Hetkel aga sõidavad meie IT-maanteel kümned sõidukid, mis on surmalõksud. Kui soovime ohutut ja mugavat teekonda jätkata, tuleb sõidukisse investeerida. Võime romu hooldada nii kaua kui tahame, kuid südaöö lüües on paratamatu, et meie ees on taas kõrvits.

Turvalisus maksab. Kui laiapõhjaline riigikaitse eeldab laiapõhjalist eelarve jaotust, siis täna IKT-le suunatud 10% kogu riigieelarvest seda mõtet minu hinnangul ei toeta. Oleme aastaid sõltunud e-riigi põhikomponentide, seal hulgas ID-kaardi tarkvara, riigivõrgu ja teiste oluliste lahenduste arendamisel välistoetustest. On kummaline, et riigivõrk, mis pakub turvalist internetiteenust koolidele, riigiasutustele, politseile, ministeeriumitele, haiglatele, tuletõrjujatele, sõltub suuresti Euroopa Liidu rahapotist. Sinna sisse piiludes näeme, et poti põhi paistab ning järgmise riigi eelarve planeerimisel peame sellega arvestama.

Vajame paremat visiooni

Kui siiani on paljuski meie digiühiskonna edu taga olnud õhinapõhine tegutsemine, siis mõjusam ja järjepidavam on kindlama süsteemi ehitamine. Selle aluseks on ühtne visioon, raha ning inimesed. Meil ei ole täna riigi vaates ühte kokkulepitud suunda, millest lähtuda. Igaüks teeb nii, kuidas parem tundub. Samuti ei ole meil ühte liidrit ega vedajat. Parema visiooni loomiseks ja e-riigi eestvedaja rolli võtmiseks, ka RIA vaates, tasub juba praegu mõelda, kas kogu see IT-valdkond, mis paljudes teistes riikides on kordades algelisem, kuid kus on oma IT-ministeeriumid, ei vääriks Eestis sarnast struktuuri? Meie suurust arvestades on tänane jaotus muidugi arusaadav, kuid alati tasub mõelda suuremalt. Nii nagu on digiriigile omane.

Kui meil kodus on kõik korras, siis oleme ka välismaal jätkuvalt heas kirjas. Koostöö teiste riikidega on ja jääb olema Eesti jaoks alati määrava tähtsusega. Praegu me sõidame pea 20 aastat tagasi välja töötatud X-tee, digiallkirja ja ID-kaardi rasva peal. Aga rasvakiht kulub ja kulub.

Digiühiskonnas puuduvad riigipiirid ning mujal maailmas toimuv võib oluliselt kahjustada seda, kuidas meie elame. Seda näitas nii ID-kaardi kriis kui ka erinevad küberrünnakud, mille mõju oleme ka ise tunda saanud. Turvalisuse usutavaks tagamiseks on Euroopa Liidu raamides toimuv riikidevaheline koostöö kriitilise tähtsusega. Ilmselt on turvalisus ka julgeolekuvaldkond laiemalt teemad, milles Euroopa Liit on suisa asendamatus positsioonis. Nüüd tuleb küsida, millises positsioonis tahab Eesti aastate pärast olla.

Margus Noormaa
RIA peadirektor

@eesti.ee meiliaadressidest ja „postkastist“

Uue turvastandardi DMARC kasutusele võtmine @eesti.ee postiteenuse juures tekitas inimestes üksjagu segadust. Selleks, asi selgemaks saaks, tuleb alustada algusest. Proovime seda seekord teha läbi küsimuste ja vastuste.

Kuidas saab inimene @eesti.ee e-posti aadressi?

Riik loob eraisikule isikukood@eesti.ee aadressi koos ID-kaardi väljastamisega, juriidiline isik saab selle, kui asutab ettevõtte.

 Kes tohib saata @eesti.ee aadressile kirju?

  • nimi.perenimi@eesti.ee aadressile tohib kirja saata igaüks
  • asutusenimi@eesti.ee aadressidele tohib kirja saata igaüks
  • isikukood@eesti.ee ja registrikood@eesti.ee aadressile lubatakse kirju saata ainult riigiasutustel ja riigi nimel teenust osutavatel ettevõtetel, seda teenust saab kasutada kahel viisil:
    • läbi selleks ettenähtud releeteenuse koos vastavate pääsupiirangutega.
    • üle X-tee teavitusteenuse

Kust on pärit @eesti.ee meiliaadress ja mis on selle mõte?

See on tegelikult süsteemne osa meie elektroonilisest identiteedist, mis baseerub avaliku võtme infrastruktuuril (PKI) ja see  võimaldab üheselt ja turvaliselt inimese tuvastada.

@eesti.ee lõpuga meiliaadress tekib RFC822 standardile vastava SAN-välja väärtusena meie igaühe ID-kaardil oleva isikutuvastuse sertifikaadi koosseisus kujul isikukood@eesti.ee  niipea kui inimene saab omale ID-kaardi. Isikukoodi, mitte nime kasutamine sertifikaadil oleva meiliaadressi osana, tagab selle, et infosüsteemidel ei teki probleeme täpitähtede töötlemisega. Lisaks on see alati unikaalne.

NB! Veelkord – isikukood@eesti.ee aadressile saavad kirju saata ainult RIA-ga vastava teenuse kasutamise lepingu sõlminud riigiasutused.

Lühidalt – tunnustatud sertifikaatide puhul on e-posti kontaktaadressi väli standardist tulenev komponent, mis võimaldab sertifikaadi omanikuga ühendust võtta. Meie juhtumi puhul otsustati kunagi võtta kasutusele @eesti.ee domeen.

ID-kaardi infrastruktuuriga seotud meiliaadressi olemasolu tagab tegelikult seda, et aadressi omanik on ikka see päris õige inimene. Häda oli ainult selles, et kuidas see päris inimene päriselt sinna õnnetu e-posti aadressi külge saada. ID-kaardil endal ju postiserverit küljes ei ole. Seetõttu sai projekti algusaegadel veidi aega @eesti.ee aadressi kasutamise võlu nautida ainult väike ring e-riigi entusiaste.

Aga kuidas ID-kaardil olev meiliaadress ja eesti.ee portaal omavahel seotud on?

Alguses ei olnudki. Osadele ärksatele inimestele tundus, et oleks palju lihtsam, kui nad saaksid riigiga seotud teenuseid kasutada võimalikult lihtsal moel ja ei peaks kolistama internetis ringi erinevate asutuste veebilehti ja vorme otsides. Nii sündiski eesti.ee portaal, mis lihtsustatult pakub lõppkasutajale riigi teenuste kohta infoartikleid, juurdepääsu X-tee andmekogudele ja pinutäit teisi lisavõimalusi. Ja nende lisavõimaluste hulka kuulub ka @eesti.ee „postkast“. 

Täpsemalt võib lugeda eesti.ee portaaliga ja selle teenustega seotud vanemaid kirjatükke siit:
https://blog.ria.ee/e-riigi-teejuht/
https://blog.ria.ee/riigiportaalist-ei-pea-pogenema/
https://blog.ria.ee/aj/

Mis asi on eesti.ee “postkast” oma olemuselt?

Teen ühe asja kohe selgeks. See ei ole kunagi olnud postkast e-posti kui teenuse mõttes (nagu näiteks Gmail seda pakub) ja ei saa selleks tõenäoliselt mitte kunagi.

Juba kümmekond aastat on e-posti teenusepakkujaid turul piisavalt palju ning enamik suuri teenusepakkujaid pakuvad seda eraisikutele aastaid täiesti tasuta (Google Gmail, Microsofti Outlook). Ja nad teevad seda väga kvaliteetselt. Seega võib ajas tagasi vaadates tõdeda, et veel ühe meiliteenuse ehitamine riigi nappide vahenditega ei oleks olnud kuigi nutikas idee.

Probleem, et @eesti.ee ei ole päriselt „postkast“ e-posti teenuse mõttes, lahendati sellega, et eesti.ee portaali loodi võimalus oma @eesti.ee aadress suunata enda vabalt valitud ja tegelikult aktiivselt kasutuses olevale e-posti kontole.

Teenus osutus niisugusel kujul päris populaarseks ja paljud hakkasid seda kasutama. Meie vaatest oli aga halb see, et meil tekkis paras ports „surnud“ suunamisi, mis tegelikult erinevatel põhjustel ei toimi (postkast on täis, ei eksisteeri, meiliaadressiga on eksitud jmt).

Nende „surnud“ suunamistega tegeleme tänaseni ja see töö ei saa kardetavasti kunagi otsa. Küll aga tuleb kaaluda käsitöö asemel tegevuse arvutile delegeerimist – pisitilluke moodne kratt lihtsalt eemaldab perioodiliselt mittetoimivad suunamised ja jätab inimese eesti.ee „postkasti“ viisaka teate, et vot selline asi leidis aset.

Oluliste riigi teavituste kodanikule kättesaadavuse tagamise lahenduseks (eelkirjeldatud murede valguses) võetigi selle aasta alguses kasutusele virtuaalne „postkast“ mille mõte on selles, et vaatamata inimese poolt määratud suunamistele säilitatakse volitatud saatjate poolt isikukood@eesti.ee aadressile saadetud sõnumite koopia ka eesti.ee portaalis ning tagatakse selle terviklikkus ja kättesaadavus teatud perioodi (hetkel pole veel otsustatud, kui pikk see on). Seega tekib inimesel võimalus igal ajal minna ja kiigata eesti.ee portaalis oma „postkasti“ kui on vähimgi kahtlus, et suunatud meil ei ole mingil põhjusel kohale jõudnud.

NB! Kõik eesnimi.perenimi.xxx@eesti.ee aadressile saadetud meilid suunatakse siiski ilma neid salvestamata jätkuvalt edasi nii nagu inimene ise on määranud, sest me loeme seda inimese eraasjaks kuhu RIA-l pole õigust sekkuda.

Riigi vaatenurgast oli ja on jätkuvalt vaja kodanikele ning ettevõtetele saata ametlikke teavitusi. Jah, seda saab teha tänaseni paberil, kasutades inimeste ja firmade ametlikke postiaadresse, aga selline lahendus on ressursse raiskav ning ebaefektiivne. @eesti.ee postkast on turvaline ja usaldusväärne kanal, mille kaudu saab riik inimest informeerida.

Üks põhjus, miks võtsime uue turvastandardi kasutusele, ongi see, et kurjategijad kasutasid ära @eesti.ee domeeni ning saatsid sellise lõpuga kirju inimeste trikitamiseks. See on negatiivse mõjuga nii inimesele kui ka kogu e-Eestile.

Vahepõige ajalukku

Umbes samal aja koos suunamise teenuse loomisega katsetati ka võimalust pakkuda @eesti.ee aadressi kasutust nii, et inimene saaks oma e-posti keskkonnas sättida meili saatja aadressiks oma @eesti.ee aadressi. Kõik ikka selleks, et @eesti.ee muutuks populaarsemaks ja leiaks laiemat kasutust.

Selline mõte oli tore ning eesrindlik, aga selle tegelik kasutajaskond üllatavalt tilluke. Seega võeti teenuse korrektse häälestamise võimalus umbes 4-5 aastat tagasi portaalist maha. Toona puudus oskus legacy ehk pärandvara täielikult eemaldada, vahepeal muutus kardinaalselt ka eesti.ee portaali tiim. Nii jäigi alles pilootteenus, mida edasi arendatud ega ka täielikult ära ei kaotatud. Teadlikud inimesed said seda edasi kasutada. . Ka RIA jaoks libises selline teenuse kasutamise võimalus „radari“ alla.

Tagasi tänasesse päeva

Mai lõpul lülitasime eesti.ee postisüsteemis efektiivsemaks pahalastega võitlemiseks sisse täiendava DMARC-i põhise kontrollmehhanismi. Ühtlasi tähendab see seda, et ühelt poolt läks kõigi @eesti.ee meilisuunamise kasutajate jaoks kõik paremaks, sest rämpspostitajaid ning õngitsejaid jäi kõvasti vähemaks.  Samas sai „pihta“ ka eelmainitud legacy staatuses pilootlahendust senini kasutanud inimesed. Nad ei saa enam oma väljamineva meili saatja aadressiks määrata eesnimi.perenimi.xxx@eesti.ee. Meil oli valida, kas lasta kurjategijatel ja õngitsejatel kasutada spämmimiseks @eesti.ee aadressi edasi või see peatada. Kuna @eesti.ee meilikonto on mõeldud selleks, et kohalik omavalitsus ja riik saaks kodanikule saata vajalikku ja usaldusväärset infot, siis me ei saa lubada, et @eesti.ee nime kasutatakse ära õngitsemiseks ja inimestelt raha väljapressimiseks.

Mida sellest kõigest järeldada?

Kõlab klišeena, aga tegijal juhtub. Me peame kindlasti senisest paremini haldama oma teenuste portfelli, et mitte unustada tiksuma sääraseid pilootteenuseid, mis tegelikult ei lähe täies ulatuses tööle ning võivad tekitada aastaid hiljem segadust ja ebameeldivusi. Saan kinnitada, et usin töö selle osas käib juba jupp aega. Peame varem ja paremini inimesi teavitama, kui teeme muudatusi teenustes. Muudatustest tuleb teada anda mõistliku ajavaruga. Siinkohal jäime hiljaks inimeste teavitamisega ning see on meiepoolne viga.

Küll aga peame praeguses tormilises küberruumis olema siiski jätkuvalt valmis kiireteks kannapööreteks, kus oluliste turvariskide ilmnemisel peame omama jätkuvalt meelekindlust probleemsete teenuste kiireks kinnipanekuks või parandamiseks. Sõltuvalt siis sellest, millega me täpselt silmitsi seisame.

Tarmo Hanga
RIA tehnoloogiaosakonna juht