Author Archives: Kati

RIA juht Taimar Peterkop: ID-kaardile ei ole täna veel kindlaid alternatiive

Taimar Peterkopi tekst avaldati 1. juunil 2018 Äripäeva arvamusrubriigis.

Taimar Peterkop seisab kõnepuldis

Taimar Peterkop ID-kaardi õppetundide konverentsil “The Lessons We Learned” 9. mail 2018.

Viimase aasta jooksul on Eesti ID-kaart saanud kõvasti vatti. Nii sügisel avastatud turvarisk kui ka mai alguses kinnitust leidnud kahtlus privaatvõtmete genereerimise kohta väljaspool kiipi näitas selgelt, et meie e-riigi alustala, nagu iga teinegi tehnoloogia toode, ei ole kuulikindel. See vajab rohkem tähelepanu, hoolt ja edasi arendamist.

Oleme alates 2002. aastast, kui allkirjastati esimene dokument, teinud pika hüppe. ID-kaardi taha on tulnud tuhandeid e-teenuseid, selle elektrooniline osa on saanud juurde uusi võimalusi, mis on muutnud meie inimeste elu oluliselt lihtsamaks ja paberivabaks. Oleme hinnanud, et ID-kaardi elektroonilisele kasutamisega (kas siis digallkirja andmine või e-teenuste kasutamine) võidab iga inimene keskmiselt ühe lisanädala vaba aega aastas juurde. Iga päev antakse keskmiselt 300 000 digiallkirja ning ühe kuu jooksul sisenetakse ligi 10 miljonil korral erinevatesse e-teenustesse.

Kuid peame mõistma, et tehnika areneb meeletu kiirusega, see on mõjutatud välise keskkonna muutustest ning on haavatav. Tänast päeva ei saa võrrelda 15 aasta tagusega, kui puudusid nutiseadmeid ning IT-süsteemid olid oma arengu algusetapis. Esimeste digiallkirjade andmise ajal oli kõige populaarsem telefon nuppudega Nokia. Sellele platvormile loodi ka mobiil-ID, mis toimib väga hästi tänase päevani. Nutitelefonide levik ei ole mobiil-ID puhul muutusi kaasa toonud, küll aga on kasutajad kolinud rohkem mobiilsetesse seadmetesse ning tavapärane laua- ja sülearvuti on jäänud teisejärguliseks. Selline käitumisharjumuse pööre nõuab ka uusi ja paindlikke lahendusi.

Ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et isikut tõendavate dokumentide hankimine on pikaajaline ja keeruline protsess. Leping, mille alusel praegu kaarte välja antakse, allkirjastati pea kaheksa aastat tagasi ning nõuded täna kasutusel olevale ID-kaardile kinnitati 10 aastat tagasi. Uue ID-kaardi hankega alustati 2016, ehk kui uus kaart aasta lõpus või järgmise alguses välja antakse, on see tehnoloogia mõistes juba kolm aastat vana. IT-maailmas on see pikk aeg.

Tänased lahendused on homseks vananenud

Elektroonilise identiteedi osa ei saa olla jäik ja muutumatu kümme aastat järjest. Aga kuidas seda nutikalt ja täna kehtivate seaduste, nagu näiteks riigihankeseaduse, või siis kokkulepitud Euroopa Liidu nõuete tingimustes saavutada? Kuidas viia sisse uuendusi ja muuta sõlmitud lepingut ID-kaardi tootjaga nii, et mahuksime eelarvesse ja saaksime soovitud lahendused võimalikult kiiresti? Olemasoleva raha eest ei ole see ilmselt võimalik ning uuenduste finantseerimine peab olema paindlik. Kui praegu tegeleme sellega, et saada ID-kaart kontaktivabaks, käivad juba arutelud, et äkki oleme hiljaks jäänud ja nõudlus puudub? Kuidas hoida tempot ja arendada juba töös olevaid asju nii, et me ajale jalgu ei jää – see on võtmeküsimus!

Pikemas perspektiivis peame olema valmis plastikkaardist loobumiseks. IT-lahendused jõuavad peagi sinna maani, et isikutuvastamine ja allkirjastamine ei vaja füüsilist kaarti, vaid toimib muul moel. Seda eelkõige elektroonilise identiteedi kandja osas. Kuid miks mitte ka siseriiklikult füüsilise isikut tõendava dokumendina. Ühe lahendusena võiks tuvastamine käia näiteks mobiilis oleva rakenduse abil. Aga need muutused ei käi üleöö, ega ka paari aasta jooksul.

Ent kas ID-kaardile on tegelikult head alternatiivi? Pidevalt räägitakse, et isiku tuvastamiseks võiks võtta kasutusele biomeetria. Aga kui hea meelega inimesed oma biomeetriat jagavad? Riigile või erasektorile. Kui Apple küsib sõrmejälge või näopilti, siis antakse need üsna kergekäeliselt teadmata, kuhu need andmed liiguvad ja mida nendega tehakse. Ja kui tihti saab biomeetriat muuta? Ega saagi.

Samas on digiallkirjastamine Euroopa Liidu tasemel väga rangelt reglementeeritud vaatamata teadmisele, et arendustööd kvantarvuti kallal käivad ning prognoosi kohaselt areneb see viie kuni kümne aasta jooksul nii kaugele, et praegune standarditele vastav mudel kukub mingil hetkel kokku. Juba praegu otsime uusi lahendusi tulevikuks ning koostöös erasektoriga oleme leidnud alternatiivseid autentimisvahendeid nagu mobiil-ID ja smart-ID. Just alternatiivide olemasolu on väga vajalik, et välistada ühe riknemisel e-riigi seiskumist.

ID-kaardi ja sellega seotud tehnoloogia arendamisega tegelevate inimeste ring on väike. Oleme üheaegselt nii arheoloogid kui ka innovaatorid. Meil tuleb sorida ajaloos, et leida varasemaid kitsaskohti ja neid parandada, samas peame vaatama kümme aastat ette ning leidma parimaid lahendusi. Aga kuhu panustada rohkem, kas ajaloole või peaksime tegelema rohkem siiski tulevikuga?

Oleme kindlasti IT-riigina võrreldes paljude teistega eduseisus, meil on ajalugu ja kogemused. Välisriigid vaatavad ja imestavad, aga kas me oleme jätkusuutlikud ja on see kõik piisav tänapäeva kiires tehnoloogia arengus? Meie 15-aastane ajalugu vajab kaasajastamist, kiiresti. Üks asi on uue lahenduse välja toomine aga sellest üksi ei piisa. Inimesed peavad selle ka kasutusse võtma ja e-teenused oma teenustega liitma. Kuna aga kogu e-süsteem on nii lai ja seotud tuhandete erinevate süsteemide ja osapooltega, nõuab kõikide pusletükkide paikasaamine palju aega ja suurt koostöötahet.

Tegevjuhi petuskeem – mis see on ja mida teha?

Autor: Sille Laks, CERT-EE infoturbe ekspert

Tegevjuhi pettus ehk CEO pettus seisneb näiliselt tegevjuhi nime alt, vahel isegi “tema” meiliaadressilt, kirjade saatmises kas ettevõtte finantsjuhile või raamatupidajale (või töötajale, kes kodulehe andmetel võib olla seotud maksete teostamisega). Kirjade sisu on lühike ja konkreetne “Kas oled laua taga?” “Kas on võimalik teha kiiresti makse?” või “Kas saate teha rahvusvahelise pangaülekande täna?”.

Kirjale vastamise korral saadetakse makse tegemiseks juba uus info, mis üldjuhul on sarnane alloleva kirjaga:

Petukirja näidis

Miks just tegevjuhilt raamatupidajale/finantsjuhile?

Finantsjuht on just see inimene ettevõttes, kes kontrollib raha liikumist ning teeb makseid. Tegevjuht aga on enamasti kõige kõrgem juht, kelle korraldusi tuleb kuulata. Tihti on mõlemal töötajal ka väga tihe graafik ning pole ajaliselt võimalik või ununeb kontrollida kirja saatjainfot.

Tegevjuht võib vahel avastada mõne kirja, mis on kiire elutempo tõttu kohe edastamata jäänud. Kui veel ilmneb, et maksetähtaeg on juba täna, saab kiri viimasel hetkel raamatupidajale maksmiseks edastatud. Enamasti on sellises kirjas ka makseinfo, täpsemad selgitused ja vabandus unustamise pärast. Raamatupidaja omalt poolt tahab oma tööd võimalikult hästi teha. Ja kui varem on juhtunud, et tegevjuht lubab makse kohta täpsemat infot anda tagasi töölaua taga olles ja tookord oli kõik korras, siis tehakse ka petukirja makse vähemate küsimustega.

Siiski tuleks tähele panna tüüpilisi pettusele viitavaid väljendeid “Kiire!” ja “Makse” e-kirja teemareal ning napisõnalisi grammatiliste pisivigadega e-kirju.

Ennetavad meetmed

1. Koolita kasutajaid

Hoolimata kuvatavast saatja nimest tuleb alati pöörata tähelepanu saatja nimele ja meiliaadressile. Juhul kui kirja sisu on saatja tavapärasest kirjaviisist erinev, vaata lähemalt reply-to (vasta) rida ning vajadusel ka päiseid, mis aitavad kirja ehtsust tuvastada.

Pahatahtlikke kirju eristavad tavapärasest näiteks:

  • saatja nimi ja meiliaadress ei ühti, vastamisaadress on erinev,
  • ebatavaline saatmisaeg, tihti väljaspool tööaega,
  • soov teha ebatavaliselt suur makse ning pole lisatud arusaadavat makseselgitust või maksekorraldust,
  • (tihti märkamata jäävad) grammatilised pisivead.

2. Vaata üle oma Sender Policy Framework ehk SPF konfiguratsioon

SPF võimaldab teistel meiliserveritel kontrollida, kas asutuse nime alt saadetud kiri saabus selle asutuse poolt volitatud serverist.

SPF on domeenipõhine. Veendu, et SPF kirje oleks seadistatud nii, et asutuse nime alt tohib kirju saata vaid asutuse enda meiliserver. Selleks peab SPF kirje olema “v=spf1 a mx –all”

SPF konfiguratsiooni saad kontrollida, kui sisestad käsureale käsud:

  • Nslookup
  • Set type=TXT
  • Omadomeeninimi.ee

Iga käsk tuleb sisestada eri reale ning iga käsu järel tuleb vajutada klahvi Enter. Käskude sisestamiseks saad kasutada nii Terminali (Linux ja MacOS) kui Command Prompti (Windows).

SPF konfiguratsiooni kohta saab täpsemalt lugeda OpenSPF näidete ja tüüpvigade lehtedelt.

3. Kaitse kodulehel kuvatavaid meiliaadresse spämmirobotite eest

Mida teha, kui said sellise kirja?

  • Kui Sinu ettevõtte/asutuse töötaja postkasti on jõudnud ülalkirjeldatud kiri, kus tegevjuht soovib kiiret makset, võib kirja edastada IT-osakonda ning seejärel postkastist jäädavalt kustutada.
  • Kui Sa ei ole kirja päritolus kindel, helista kirja saatjale endale teadaoleval (mitte mõnikord e-kirjas toodud) telefoninumbril.
  • IT-osakond saab kirja koos päistega edastada intsidentide käsitlemise osakonnale CERT-EE aadressile cert at cert dot ee analüüsimaks kirja päritolu.
  • Kui õnnetu juhuse korral on pangaülekanne juba toimunud, pöördu makse tagasikutsumiseks kohe oma panga poole ning esita toimunu kohta avaldus ka Politsei- ja Piirivalveameti küberkuritegevuse büroole, kellega saad kontakti aadressil cybercrime@politsei.ee.

Lisalugemist

Meelelahutuslikku lisalugemist leiab zone.ee blogist: “Kas saaksid kiiresti ühe maksekorralduse teha?”

RIA juht Taimar Peterkop: küberturvalisuse seadus on vajalik meie tänapäevase eluviisi kaitseks

Riigikogu menetleb küberturvalisuse seaduse eelnõu. Riigi Infosüsteemi Ameti peadirektor Taimar Peterkop selgitab, miks sellist seadust on vaja ning kuidas see aitab tagada küberturvalisust. Tekst avaldati 15. märtsil 2018 Delfi arvamusrubriigis.

Taimar Peterkop

Küberturvalisuse seadus aitab ettevõtetel ja riigil paremini koos turvalisust tagada ning kaitsta Eesti digiriiki. Kuna ühiskonna toimimine sõltub üha enam infosüsteemidest, nõuab küberruumi kaitse selgemaid regulatsioone, kiiret reageerimist ja riigi panust vastutuse võtmisel.

Tänane Eesti õigusruum ei toeta meie ühise digitaalse riigi ja inimestele eluks vajalike (energia, telefoniside, meditsiini jms) teenuste kaitset piisavalt. Riikliku julgeoleku ja kaitse tagamise kohustus on asutuste õlul, kellel ei pruugi olla head ja terviklikku olukorra ülevaadet küberruumis toimuvast. Teenuse pakkujalt eeldatakse küberintsidendi lahendamist ja otsuste tegemist, mis aga mõjutavad suuremal või vähemal määral meid kõiki – seda, kas ja kuidas toimib meie e-riik. Nende otsuste tegemise juures saab riik olla vaid soovitavas rollis, mis tähendab, et riigil pole meid kõiki puudutavas küberturvalisuse valdkonnas ei korralduste andmise ega nende eest vastutuse võtmise õigust.

Riigi Infosüsteemi Ameti juhtimisel on enam kui aasta töötatud seaduse kallal, mis lisaks Euroopa Liidu võrguturbe direktiivi rakendamisele likvideerib need puudujäägid õigusruumis – seab riigile suurema kohustuse ning annab ka õigused. Meie kohustus on digiriigina teha enam ja olla teerajajaks küberturvalisuse valdkonnas laiemalt, mistõttu peame pingutama, et ka meie õigusruum järgiks meie pidevaltareneva digitaalse eluviisi tagamise vajadusi. Nagu ID-kaardi päästmine näitas, siis riik ei saa jätta ühiskonna kaitse kohustust ettevõtetele ega küberruumis tekkivaid ohuolukordi kuidagi eirata. Selliselt toimides kaoks usaldus, mis on aga digiriigi toimimise alus.

Küberturvalisuse seadus on sama oluline ja vajalik kui mistahes füüsilises maailmas toiminguid reguleeriv seadus, kas või näiteks pääste- ja korrakaitseseadused. Suure tõenäosusega ei tule lennufirmad pommikahtluse korral lennujaamas kahjusid sisse nõudma, sest lennujaam järgis politsei korraldust ning võimaldas neil inimeste elusid päästa. Samas, kui on kahtlus, et aeronavigatsiooni süsteemides on mingi keeruline pahavara, mis võib protsesse iga kell juhtida ja peatada, siis puudub lennujaamal täna alus riigi soovituste alusel oma teenuseid peatada, kuni probleem on likvideeritud. Kehtiva õiguse järgi ei ole selge, kas riik saab anda sellise korralduse, ning lennujaamal endalgi pole kindlust, kuidas sellises olukorras riigi soovituste järgi tegutseda. Sarnaseid näiteid võib tuua ka muudest valdkondadest.

Eestis registreeritud küberturbejuhtumite hulk lööb tänavu rekordeid: eelmise aasta juhtumite arv oli ligi kolmandiku võrra suurem kui mullu, küündides 11 000-ni. Põhjused registreeritud juhtumite taga on väga erinevad, alates seadmeriketest ja inimlikest eksimustest kuni pahatahtliku tegevuseni. Jälgides maailmas toimuvat näeme üha enam, et suurenenud on välisriikide ründav tegevus küberruumis. Eesti riigiasutuste andmesidevõrke skannitakse ja kaardistatakse pidevalt, kontrollitakse meie kommunikatsioonivahendite võimekust ja üritatakse lisaks riigiasutustele tungida ka elutähtsaid teenuseid pakkuvate ettevõtete arvutivõrkudesse.

Igapäevast turvalisust ohustavad aga veelgi enam küberkurjategijate ründed: lunavara levitamisega kasumit teenida lootev organiseeritud kuritegevus seab oma tegevusega ohtu inimeste elu ja tervise. Sagedased rünnakud haiglatele põhjustavad halvemal juhul arstiabi andmise katkemise. Selliste rünnakute vastu ei piisa parimatest infotehnoloogiavahenditest ega kõige pädevamast küberturvalisust tagavast meeskonnast, kui kasutaja pole riskidest teadlik või on hooletu. Oskus küberruumis turvaliselt toimetada ja riske õigesti hinnata võimaldab tagada turvalisuse kogu riigis.

Ühiskonna suureneva IT-sõltuvuse taustal areneb tehnoloogia ülikiiresti. Võrgu- ja infosüsteemide suurenev keerukus, internetti ühendatud väga erinevate seadmete kasvav arv ning küberruumis tegutsevate erineva motivatsiooni ja oskustega toimetajate kasvav hulk muudab küberturvalisuse üha suuremaks väljakutseks. Eesti senine edukas küberkaitse mudel põhineb kogukondlikul lähenemisel – riigi, ettevõtete ja haridusasutuste koostööl. Turvalisust ei saa võtta kergekäeliselt ja riik või ettevõtted üksi üksi ei suuda tagada turvalisust küberruumis. Küberturvalisuse seadus on üks oluline osa, mille pinnalt jätkuvalt ehitada seda kogukondliku küberkaitse mudelit.