Category Archives: varia

Uuringu järgi kaaluksid 42% IT-spetsialistidest RIA-s töötamist

(Foto: Nelli Pello)

Selle aasta alguses läbi viidud IT-tööandjate maine uuringu järgi kaaluksid 42% IT-spetsialistidest RIA-s töötamist. Kõige kõrgemalt hindavad IT-spetsialistid RIA stabiilsust ja projektide sisukust ning kõige madalamalt paindlikku töökorraldust ja otsustusõigust oma töös. IT-tööandjate pingereas asub RIA 18. kohal.

Uuringu järgi ootavad IT-spetsialistid, et tööandja väärtustab oma töötajaid ja hoolib neist, tööõhkkond oleks avatud ja sõbralik, palk oleks konkurentsivõimeline ja tööaeg ning -koht oleksid paindlikud.

Uuringust selgus, et kõige rohkem sooviksid vastajad töötada Transferwise´is, Skype`is,Pipedrive`is ja LHV-s. RIA asub tööandjate pingereas 18. kohal. 2017. aastal asus RIA samas edetabelis 11. kohal.

Osalejatelt küsiti, kas nad kaaluksid RIA-s töötamist, kui neile oleks pakkuda erialast tööd. 42% vastasid, et jah, nad kaaluksid RIA-s töötamist ning 36% ei kaaluks RIA-s töötamist. RIA-t tööandjana kaalujate osakaal on kõrgem tugiteenuste spetsialistide seas. Need, kes kaaluksid RIA-s töötamist, tõid põhjustena välja huvitava tegevusvaldkonna (17% vastanutest). Pooled vastanutest ei osanud RIA-s töötamise kaalumise põhjuseid öelda – sõltub pakkumisest.

RIA peadirektori Margus Noormaa sõnul toovad uuringu tulemused selgelt välja, et RIA kui kaubamärk on tuntud ja mainekas, aga samas näitab uuring ka seda, et paremaks saamise kohti on. „Kui me seame endale eesmärgi olla parim IT-tööandja riigiasutuste seas, siis peame tegema kõik selleks, et seda ka töötajate ja tulevaste potentsiaalsete töötajate jaoks olla. Uuring osutab selgelt nendele kitsaskohtadele, kus meil on asutusena vajaka. Samas ei too uuring välja midagi sellist, mida me ei suudaks lahendada või paremaks muuta,“ ütles Noormaa.

Noormaa sõnul ei ole olemas ühte konkreetset võluvitsa, mis teeks kõik tööandjad spetsialistide jaoks atraktiivseks ja ahvatlevaks, vaid tööandja maine sõltub nii töökorraldusest, -tingimustest kui ka palgasüsteemist ja -tasemest ning loomulikult töö sisust. „Kui viimasega on meil kõik väga hästi – teeme e-riigi jaoks väga olulisi asju, siis teiste teemade osas saame kindlasti paremini teha,“ tõdeb Noormaa. „Hakkame koos otsast peale ja kui järjekindlalt toimetame, olemegi varsti tööandjana märksa atraktiivsemad. Juhtkonnal ja juhtidel on siin eestvedajana kindlasti väga oluline roll, aga õnnestumine sõltub iga töötaja panusest. 2021 oleme kümne parima IT-tööandja seas!“

RIA mainekuvandit IT-spetsialistide seas uuriti viie punkti skaalal. Kõige kõrgemalt hinnati töökoha stabiilsust (4 punkti), projektide sisukust ja mõjukust (3,9 punkti) ning tööandja edukust ja head mainet (3,6 punkti). Kõige madalamalt hinnati konkurentsivõimelist palka (3,2 punkti), paindlikku tööaega ja -kohta (3 punkti) ning tegevusvabadust ja otsustusõigust oma töös (2,8 punkti).

Kõige suuremad käärid RIA mainekuvandi versus eelistatud tööandja kuvandi vahel on avatud ja sõbralik tööõhkkond, paindlik töökorraldus ning tegevusvabadus ja otsustusõigus oma töös.

RIA mainekuvandi osas olid tugiteenuste spetsialistid võrreldes teiste segmentidega oluliselt positiivsemad.

Uuringufirma Kantar Emor viis IT-tööandjate maine uuringu läbi teist korda. Uuringu eesmärgiks oli selgitada välja IT-spetsialistide ootused tööandjatele, mainekamad tööandjad ning erinevate ettevõtete maine tööandjana.

Kokku vastas uuringule 852 IT-spetsialisti. Nende seas 281 tarkvara arendajat (Development), 331 muu tootearenduse, tootekujunduse ja testimise tegelevat spetsialisti (Delivery ja Business) ning 240 IT-infrastruktuuriga tegelevat tugiteenuste spetsialisti (Support). IT-juhid uuringus ei osalenud.

Uuring viidi läbi veebiküsitlusena ning küsitlusperioodiks oli 26. veebruar – 25. märts 2019.

Nelli Pello
RIA kommunikatsiooniosakond

Peadirektor Margus Noormaa: RIA võiks julgemini riigi IT-tegevust eest vedada ja suunata

Margus Noormaa, RIA peadirektor (Foto: Nelli Pello)

Uus peadirektor Margus Noormaa usub, et RIA võiks julgemini koordineerida riigi IT-alast tegevust. „RIA võiks olla riigi IT valdkonnas suunanäitajaks ja teerajajaks, sillaks asutuste vahel ja kindlasti olla riigis IT-tippasutus, kuhu pürgitakse tööle, mitte kuhu ei pea inimesi otsima,“ ütleb Noormaa.

Miks otsustasid kandideerida RIA peadirektoriks?
Sest ma usun, et RIA on kõige olulisem riigi IT-asutus. Minu endiselt kohalt riigi IT-valdkonnas edasi liikumiseks suuremaid väljakutseid ei olegi.

Sa kohtusid eelmisel nädalal RIA juhtidega. Millised on esimesed muljed nendelt kohtumistelt?
Muljed on väga head. Kuigi ma põgusalt teadsin, kuidas RIA toimetab, siis väga täpset ettekujutust ei olnud. Just need üle-eelmise ja eelmise nädala kohtumised andsid mulle üsna hea linnulennu ülevaate. Täna on juba pilt palju selgem. Ma tegin ka eelbriifingu eelmise peadirektoriga. Tema andis mulle sisse elamiseks päris palju vajalikku eelinfot.

Milline juht sa oled, milline on sinu juhtimisstiil?
See on alati väga raske küsimus. Tahaks öelda, et hästi vahva, asjalik, tore ja lahe. Ma loodan, et ma olen normaalne juht. Minuga on mõistlik ja hea koos töötada. Ma ei ole kindlasti autoritaarne juht. Olen pigem meeskonnamängija. Aga samas ma ei arva, et peadirektori eest saab keegi teine otsuseid teha. Parimad otsused valmivad koostöös meeskonnaga.

Mis sind juhina motiveerib?
Mind motiveerib, kui asjad saavad hästi tehtud. Ja inimesed, kes minu ümber töötavad. Kui inimestel silmad säravad, siis see motiveerib kõvasti.

Millised on sinu ootused juhtkonnale ning RIA meeskonnale tervikuna?
Ma loodan, et RIA juhtkond võtab vastutuse asutuse juhtimise eest kui üks mees või kui üks naine. Ja et kogu RIA oleks kui üks rusikas, mis on ühe asja eest väljas. Et keegi ei ajaks oma asja, vaid ühist asja. Ja nii võiks mõelda kõik meie töötajad.

Millised plaanid on sul RIA jaoks? Kas plaanid midagi muuta?
Mõtteid ja suundi on, aga need ei ole veel praegu väga detailsed. Kindlasti üks suund on organisatsiooniga seotud. Ma usun, et kui inimestel on organisatsioonis hea töötada ja RIA on hea tööandja, siis sellest lähtuvalt on võimalik väga palju korda saata. Kui see pool ei toimi, siis on ka raske loota väga häid tulemusi. Ehk siis organisatsiooniga tahan kindlasti tegeleda.

Teine suur pool on RIA teenused. Pean koos inimestega teenustele otsa vaatama ja koos arutama, kas mingeid asju võiks teha vähem või mingeid asju rohkem. Enne, kui ma pole jõudnud detailidesse minna, ei oska seda väga täpselt öelda.

Kas RIA-l on teenused, millega me ei peaks tegelema või vastupidi, kas on mingeid teenuseid, mis peaksid just olema RIA vedada?
Kindlasti on. See on vastus küsimuse mõlemale poolele. Aga mis need täpselt on, seda ma ei oska veel öelda. RIA-l peaks olema riigi IT-valdkonnas kindlasti suurem eestvedamise roll. RIA võiks julgemini koordineerida riigi IT-alast tegevust. Olla ühelt poolt sillaks asutuste vahel ja teiselt poolt olla riigis IT-tippasutus, kuhu pürgitakse tööle, mitte kuhu ei pea inimesi otsima.

Milline peaks olema RIA roll Eestis?
RIA võiks olla eelkõige see koht, kust küsitakse nõu ja saadakse nõu. Ja et teatud põhimõttelisi otsuseid riigis tehakse just RIA tasandil. Alates sellest lihtsast küsimusest, mille üle on räägitud viimased 25 aastat – kui palju peaks riik ise tegema IT-d ning kui palju ostma seda erasektorist sisse. Täna seda otsust riigis tegelikult tehtud ei ole. Igaüks teeb nii nagu oskab.

Mis sinu isiklik arvamus selles küsimuses on?
See on kuldse kesktee küsimus. On mingid IT-valdkonnad ja teenused, mida riik peab kindlasti ise tegema. Ja on osa, mida on mõistlik erasektorist sisse osta, näiteks standardsed teenused. Siin ei ole lihtsaid vastuseid. Kuni selleni välja, et milline peaks olema riigi IT-arhitektuur suures vaates. Et see oleks kestlik ja turvaline.

Kumb valdkond on RIA-s tähtsam – kas riigi infosüsteemide ehitamine või nende kaitsmine?
Nad on võrdselt tähtsad. Infoturbe poolt on väga raske üle hinnata. See on kriitilise tähtsusega ning see töö ei saa kunagi valmis. Sellest, kui hästi infosüsteeme ehitatakse või on ehitatud, sõltub, kui kerge või raske on neid süsteeme kaitsta. Mõlemad peavad olema käsikäes ja võrdse kaaluga.

Mis võiks olla Eesti järgmine tiigrihüpe?
Olen seda usku, et ega tiiger ei maga sugugi. Ta hüppab edasi. Me võiksime küll rohkem hoolitseda selle eest, et e-riik oleks meil ka 25 aasta pärast tugev ja et ta ei sõltuks nii palju välistest mõjutajatest. Ehk siis korrastaks kogu riigi IT-korraldust ja looks sellega eelduse, et tiiger ei jäägi magama ja hüppab muudkui edasi.

Räägi palun ka oma varsemast tööalasest taustast.
Tulen RMIT-ist ehk Rahandusministeeriumi Infotehnoloogiakeskusest. Olin RMIT-i direktor selle loomisest saadik 1. jaanuarist 2012. Enne seda töötasin Rahandusministeeriumis nõunikuna, kus üheks minu ülesandeks oli RMIT-i loomise ettevalmistamine. Veel enne seda töötasin Maksu- ja Tolliametis peadirektori asetäitjana, kus üks minu vastutusvaldkond oli IT. Varasemalt olin Maksu- ja Tolliametis teabeosakonna juhataja ning enne seda Tolliametis infoturbejuhina. Oma karjääri avalikus teenistuses alustasin 1992. aastal, kui töötasin lennujaamas inspektorina. Riigiteenistuse staaži saab mul kohe 27 aastat.

Liigume nüüd lõbusamate küsimuste vooru. Millega tegeled vabal ajal?
Käin regulaarselt jõusaalis, teen joogat. Suvel sõidan rohkem tõukeratast. Vahel satun ujuma. Ei ütle ära ka ühestki teisest spordialast nagu bowling, vehklemine või kardisõit. Jooksmas käin kindlasti.

Olen mesinike liidu liige ja pean tõsist plaani mesindusega alustada. Mul on kaks koera, nemad nõuavad tähelepanu. Maal elades on toimetamist kogu aeg ja igavuse üle ei kurda. Omalaadne hobi seegi.

Hobiks on erinevate Rubiku kuubikute ja vigurkuubikute kogumine ning lahendamine. Huvi jäi külge ajast, kui esimesed kuubikud jõudsid 80ndatel Eestisse ja on muutunud vaikselt hobiks. Kuubikute lahendamine hoiab vaimu virge ja käed nobedad. Kogus on mul kuubikuid üle 20 ja see täieneb vaikselt edasi. Sellised nohiku hobid on mul.

Kuidas häälestasid Riigikogu valimistel? Digitaalselt või manuaalselt?
Olen hääletanud digitaalselt alates hetkest, kui see võimalik oli. Ma ei põe seda nostalgiat, et pean kindlasti käima valimisjaoskonnas.

Kui pikk on turvaline parool?
See on üldse vaidlusküsimus, kas parool saabki turvaline olla. Aga ma pole ka kindel, kas see peab olema just nii pikk nagu meil on. Võibolla saame ID-kaarti siin rakendada? Või on olemas muid kasutajasõbralikumaid lahendusi.

Apple või Android?
Mul ei ole kindlat maitse-eelistust. Kasutan Apple`i nutiseadmeid, aga olen kasutanud kaua aastaid ka Androidi. Saan mõlemaga hakkama. Apple on mugavam. Seal on vaja vähem seadistada ja kohendad, tootja on selle vaeva ise ära teinud.

Kas sa „Troonide mängu“ vaatad?
Ei vaata. Kuna ma elan maal ja mul on üsna kehv levi, siis telekapilt on ka üsna tagasihoidlik.

Igipõline küsimus – kas ananass käib pitsa peale või mitte?
Ära ma ei sure, kui ananass pitsa peal on, aga ise ma seda pitsa peale panna ei lase.

Margus Noormaa (Foto: Nelli Pello)

Nelli Pello
RIA kommunikatsiooniosakond

Valimised võitsid robotid

sirbi-pilt

Riigi Infosüsteemi Ameti analüütik Anto Veldre kirjutas 25.11.2016 Sirbis nukujuhtide mõjust Ameerika presidendivalimistele.

Kognitiivne dissonants loob tüdinute ja solvunute seltskonna, keda ei seo ühiskondliku lepinguga enam miski ja kelle edasised sammud pole ennustatavad.

USA presidendivalimiste järel tabas inimeste maailmataju kognitiivne dissonants: maailmamudeli ja õues kobrutava tegelikkuse vahel haigutas lõhe. Segaduses olid nii arvamusliidrid kui ka lihtkodanikud meil ja mujal, kusjuures osa neist pole oma stabiilset seisundit veel tagasi saanudki. Viimased paarsada aastat on demokraatia osas hardalt kopeeritud kõike USAs saavutatut. Ühtäkki saadi šokk – ilmsesti on see murdekoht, kust vanade arusaamadega enam edasi minna ei saa.

Valimistoiminguid on seni peetud pühaks ja puutumatuks demokraatlikuks protseduuriks, mis asub justkui väljaspool kriitikat. Ka valija autonoomsus ning tema võime teha informeeritud otsuseid on demokraatia puhul olnud väljaspool kahtlust. Me võime kahelda õlle hinnas, palga vähendamine toob kaasa depressiooni, jala peale astumine viha, ent hääletustoiming sooritatakse väidetavalt alati kaine peaga ning pärast tunde kestnud intellektuaalset kaalumist. Tean siiski vanainimest, kes valis Savisaare lihtsal põhjusel – 500 krooni pensionilisa Tallinnalt. Tegemist oli auvõlaga, mille korralik vanainimene loomulikult ka tasus.

Miks valimised on demokraatiale halvad?

Guardianis 29. juunil ilmunud artiklis „Miks on valimised demokraatiale kahjulikud?“ on osutatud valimiste hämmastavale sarnasusele pesupulbri reklaamimisega. Mõlemal juhul on paigas eelarve, meetodid ning spektaakli täideviimise eest vastutav meeskond, tegu on robustse tehnoloogiaga, mille väljund – vähe sellest, et see on ennustatav – on piisava rahasumma korral ka saavutatav. No ei, kes siis laseb end sedasi surnuks rääkida?! Aga pesupulbrit ju ikka ostame, todasama, mille reklaam telekas jookseb? Kui keegi ikka veel kahtleb kvaliteetse ajupesu toimivuses, siis tasub tutvuda Euroopa Parlamendi värske resolutsiooni ettepanekuga, kus on sõna(sta)tud ära Vene propaganda kurjus ja välja pakutud tõhusad vastumeetmed. Nassim Taleb on kirjutanud, et võitluses ja vaidluses ei võida mitte viisakaim ja ausaim, vaid ikka kõige ebatolerantsem.

Tehnosajandil on valimiste võltsimiseks palju peenemaid tehnoloogiaid kui kättpidi hääletuskastis või sala-shell’i pidi valimiskomisjoni keskarvutis ringi sobrada. Infoga manipuleerimiseks on ühisvõrkudes arutu hulk võimalusi, alustades teerulliga lükkamisest ja lõpetades kavalate деза-kampaaniatega. Kui kõik tuttavad laigivad sama kiisupilti, siis kasvab sotsiaalne surve, et ise ka nii teeksid. Inimest pole kuigi keeruline ära petta või lollitada. Meenutame mõjutamise klassikat, Edward Bernaysi teost „Propaganda“ (1928), Niko Tinbergeni ja Deirdre Barreti ülistiimuleid, võltsmälestuste tekitamise tehnoloogiat ning kõiksugu veenmiskunste.

Aastal 1957 sõnastas Leon Festinger ühe olulise tagasisidemehhanismi. Nimelt oleneb veenmise intensiivsusest, kas sihtmärk võtab veenmise rahulikult vastu (see juhtub siis, kui tema enda väärtushinnangud uusväitest väga palju ei erine), või leiab aset kognitiivne dissonants (kui lõhe väärtushinnangutes on märgatav): inimene tajub õudusega manipuleerimist ega lase end üldse milleski veenda. Brian Cugelman on käsitlenud ühes presentatsioonis conversion rate’i ehk veenmise edukuse määra.

Kunstmuru termini (astroturfing) müntis aastal 1985 Texase senaator Lloyd Bentson, et eristada korporatsioonide kinni makstud algatusi tõelistest rohujuuretasandi ettevõtmistest. Demokraatlikus ühiskonnas saab rahvahulgaga liputamise abil teatavasti suisa seadusi muuta, järelikult taandub kõik tehnoloogiale, kuidas (ja mis hinnaga) panna lambakari üht jalga käima. Seni suurimaks kunstmuruürituseks on hinnatud aastal 2008 Hiina poolt käima lükatud 280 000 pseudodissidenti, teise nimega Poole Jüaani Partei, kelle lojaalsete karjatuste vahele tegelike dissidentide hääl sumbuski. Toimib! Ka kurikuulus Peterburi trollivabrik töötab kunstmurunduse jõul, ent arvutite ajastul saab kunstmurunduse ka automatiseerida.

Nukujuhtimise süsteemid

Twitterboti (suhtlusroboti) ehitamiseks tuleb mõnekümne euro eest osta Raspberry Pi karbike ja paigaldada sinna vastav olmetarkvara. Profid võivad pruukida vabavaralist lahendust BirdWatcher, et seirata korraga tuhandeid kasutajaid. Twitterboti ehitamine ongi nii lihtne ja aastal 2013 hinnati bot’ide arvuks Twitteris 13 miljonit ja aastal 2014 juba 23 miljonit ehk 8,5% kasutajaskonnast. Kui sama tendents pädeb praegugi, siis moodustavad kümnendiku Twitterist tont teab kelle juhitud meemiputukad. Juba on saadaval ka vastumeetmed, mis leiab näiteks kirjutisest „10 juhist Twitteri varikonto tuvastamiseks“.

Facebooki kaudu kunstmurundamine tundub keerulisem: sõpruskonna ja ajaloota tegelane paistaks kohe silma, kuid 1,7miljardine sihtgrupp on küünlaid väärt mäng ning müügirobotid juba tegutsevad. On osutatud digiökosüsteemi muudelegi pisipuudustele, näiteks Google’i käes on võim valimisperioodil otsitulemusi mõjutada. Ent isegi traditsiooniliste valimiste puhul kasutatakse tänapäeval arvuteid, kui mitte muuks, siis tulemuste kokkulugemiseks. Aastal 2014 häkiti Ukrainas sisse keskvalimiskomisjoni ning vahetati ära numbrid presidendivalimiste failis. Asi korraldati sedasi, et diktor loeks televisioonis „tulemused“ ka kohe ette. Kas panite tähele: valimisi ei võltsitud, polnud ei e- ega i-valimisi, mida võltsida, aga keskvalimiskomisjoni arvutisse krati sokutamisega saavutati kõlapind ikkagi.

Sotsiaalvõrgu-eelsel ajastul oli inimese n-ö programmeerimine sama lihtne, ent see töömahukas tegevus ei eskaleerunud kuigivõrd. Tänapäeval on paraku olemas ka täpselt mõõdetav tagasiside. Tung end teistega võrrelda ja suhestada ajab indiviidi sotsvõrku, too paik on aga Mark Andrejevici digitaalse aediku kontsepti kohaselt varustatud täpsete mõõdikutega. Igast kohaleloivanud indiviidist jääb konkreetne jälg ning, mis veel hullem, ka igast tema psühholoogilisest reaktsioonist. Mõjutuspindu, -koefitsiente ja edutegureid saab nüüd reaalajas mõõta ning ebaedu korral stiimuleid kohemaid varieerida. Sotsvõrgu andmestik on sageli avalik ning põhineb reaalsete inimeste reaalsetel psühholoogilistel reaktsioonidel, mis võimaldab mõjutusroboti täpselt kalibreerida.

Nukujuhtimissüsteemide tormiline areng jääb tegelikult juba aastatesse 2010–2012, kui Vene välisluure koosseisu kuuluv sõjaväeosa nr 54939 tellis salajase riigihankega kolm süsteemi: need olid ühisvõrgustikes luuramiseks mõeldud Disput, hangitu analüüsimiseks Monitor-3 ning sotsiaalvõrku valeinfo paiskamiseks mõeldud Štorm-12. USA nukuhalduse (persona management) riigihanke võitis firma NTrepid aastal 2011. Demokraatlikule riigile kohaselt lubati igal nukujuhil kantseldada vaid 10 persona’t ning süsteemi tohtis pruukida vaid USA piirest väljas, nt ekstremismiga võitlemiseks araabia, urdu ja farsi keeles. Reaalses internetis on riigipiire tõmmata keerulisem, ka muudeti USAs aastal 2013 NDAA-nimelise seadusega ära 1948. aastast kehtinud keeld kodumaal propagandat teha.

Nüüdseks on nukujuhtimissüsteemid küpsed ja täiesti salongikõlbulikud, ühtlasi tundub, et ka kuluefektiivsed ja hästi varjatud. Filipiini presidendi paigaldamist Twitteri vahendite toel märtsikuus ei soovinud üldsus märgata, seega saabus šokk alles nüüd, kui rünnati pühamast pühamat – USA presidendivalimisi.

Hübriidsõda

Kindlasti oli tegemist hübriidsõjaga, kus psühholoogilisi, meemilisi ja küberrelvi tarvitati risti-rästi. Alustuseks murti sisse demokraatide ülinirusti turvatud meiliserverisse, siis valimiskioskeid valmistavasse firmasse. Kandidaatide esimese televäitluse järel tekkis Twitterisse võtmesõna „#TrumpWon“, mille juured viisid otseteed Peterburi trollivabrikusse.

Lõpuks, kaheksa päeva enne valimisi, helistasid USA ametiisikud Kremlisse ja palusid venelastel häkkimise lõpetada. Küsimusele, kas valimiste võitjal on ehk otsesuhted mõne Vene trollivabrikuga, ei oska netitehnik paraku vastata.

Häbijärgne maailm

Aasta 2016 tunnussõnaks on saanud „tõejärgne“ (post-truth). Koletu mõte: kas nüüd ongi nii, et mõned nukujuhid suudavad ühisvõrgustikke pidi analüüsida ning väikeste muudatuste najal juhtida iga inimese väärtushinnanguid? Kas meil ongi kujunemas avalikult häkitav maailm, kus iga indiviid allutatakse digianalüüsile, et seejärel tema väärtushinnangud sobivamaks lihvida? Kui nii, siis on vaja ju veel üht terminit: häbijärgne maailm on säärane, kus saladused, mõjutamistehnoloogiad ning whataboutism kasvab kõrgele üle lihtkodaniku pea. Inimestele kindlasti meeldib populistlik selgitus, et vale eriomadused tagavad talle internetis müütilise võimenduse ning et võltsmeeme levitavad isikud saab mõne eritunnuse järgi välja selgitada. Firma Cambridge Research aga väidab, et neil on andmelaos 4000 andmepunkti iga 230 miljoni USA täiskasvanu kohta. Äkki saavutab võimenduse hoopis see vale, mille eest nukujuhile parasjagu maksti? Ehk saab ka nakkuse kandjad valida vastavalt mahamüüdavale kaubale?

Mis tegelikult juhtus? Ei enamat, kui et taas sai üks tehnoloogia küpseks ning pääses relvalaborist kommertskasutusse. Tehnoloogilisi mõjutamisnippe harrastas ühisvõrgustikes mitu jõudu korraga, mistõttu veenmiseks kasutatud kanalid ja võtted astusid omavahel ristkorrutisse, kasutegurit kohati võimendades, kohati mõjutatavaid ärritades. Ent kognitiivne dissonants maailmavaatega astendatult loob tüdinute ja solvunute seltskonna, keda ei seo ühiskondliku lepinguga enam miski, kelle edasised sammud pole ennustatavad isegi süsteemi Disput abil … hmm, või siiski on? Usalduse kadumine ühiskonnas võib osutuda palju hullemaks, kui seda on kaua kardetud robotite mäss.

Nii et 2017. aasta KOVi valimiste tulemusi ei mõjuta mitte niivõrd internetihääletuse olemasolu või puudumine*, vaid meemide [Google: „ocaa accreditation covert“] kontrollimatu levik.

* Ühiskonnas napib arusaamist, mille poolest ikkagi erineb e-valimine i-valimisest. Mõlemal juhul tarvitatakse arvuteid, kuid võtmeküsimus on, kas riigil on kasutada mingi süsteem, et kodanik (valija) distantsilt kindlalt ja turvaliselt tuvastada. Eestil on see olemas ID-kaardi ökosüsteemi näol. Kui internetihääletust ameeriklastele selgitada, siis pole asi ei kaardis ega kiibis (neid võib väljastada iga vorstipood), vaid muus:

1) kogu kari on nummerdatud, kedagi ei saa samanimelisega segi ajada;

2) isikule on kaardi peale väljastatud krüptograafiliselt kange tõend, mis haakub teiste omataolistega ühtses PKI (public key infrastructure ’avaliku võtme taristu’) süsteemis;

3) elanikkond suudab kasutada internetti, arvuteid ja identiteedikandjaid.

Eestis on ID-kaardi lahendusi uurimas käinud mitu laialipillutatud diasporaaga rahvast. Internetihääletus sobiks neile suurepäraselt, kuid paraku on neil sooritamata eelsammud: rahvas on loendamata ja arvuti selgeks õpetamata.

Alguses oli meil Eestis e-hääletus ja nii pandi see sõna ka seadustesse. Kui välismaalased ei suutnud kuidagi aru saada PKIst ja isikukoodist, hakkasime eristama i-valimisi e-valimistest. I-valimised saavad turvaliselt üle interneti toimuda üksnes eeldusel, et rahvas on loetud ja avaliku võtme taristu toimib. E-hääletus seevastu tähendab suvalist kioski- või kasiinotüüpi värki, kus inimene saab valimiskomisjoni ruumides aparaadil vänta keerata ja nuppe litsuda ning lõpuks (ehk) väljastatakse kusagile (pilve, kettale, mälukaardile) ka tulemus. Olen väga päri kõigi kioskivalimise vastastega –toda süsteemi on ilmvõimatu turvaliseks teha. Vahetult enne USA valimisi murti taas sisse Sequoia tüüpi valimismasinasse. Tehtagu asju Eesti moodi ja sääraseid probleeme ei teki.