Tag Archives: digiriik

RIA peadirektor Margus Noormaa: kas turvalisus on ülehinnatud?

Arvamuslugu ilmus Äripäevas 10. juulil 2019.
https://www.aripaev.ee/arvamused/2019/07/10/margus-noormaa-digiriik-vajab-it-ministeeriumi

Eelmisel nädalal kogunenud riigikaitse nõukogu otsusel peab riik leidma võimalusi, kuidas tõsta digilahenduste arendamise ja turvalisuse tagamise võimekust. Paar päeva hiljem harjutasid Euroopa Liidu liikmesriikide valdkonnajuhid rahvusvahelisel küberõppusel, kuidas läbi koostöö taastada küberrünnaku halvatud teenused. Mida see tegelikult tähendab ning kas me ei ole oma e-riiki üle tähtsustanud? Kas ei peaks hoopis oma energia suunama pärismaailmale, asjadele, mis kõigile korda lähevad? Küberiga on ju kõik hästi. Vähemalt nii arvatakse.

Ma ei heida seda arvajatele ette, sest pealtnäha ongi kõik hästi. Teenused töötavad ning paberivaba asjaajamine säästab kõigi aega. E-arved on hiljutisim samm, mis lühendab bürokraatia kadalippu. Muu maailm võtab eeskuju meie lahendustest nagu näiteks X-tee ning e-Eesti hea maine on avanud meie ettevõttete uksed rahvusvahelisel areenil. Eesti oluliste teenuste pakkujad (haiglad, pangad, sideettevõtted) ei ole erinevalt muust maailmast kannatanud sadu miljoneid eurosid kahju, mida põhjustasid ülemaailmsed lunavararünnakud NotPetya ja WannaCry. Jah, me olime ehk rohkem ettevalmistunud, kuid meil on ka vedanud. Me ei ole olnud kurjategijatele veel nii atraktiivsed. Kuid see muutub, olen selle üsna kindel. Massiline õngitsuskirjade laine, mis pettis inimestelt andmeid välja tagaselja Smart-ID konto loomiseks, näitab seda.

Selleks, et järgmisi üleilmseid rünnakuid sama edukalt tõrjuda ning ID-kaardi sarnaseid kriise suuremate tagasilöökideta seljatada, hoida elus e-riigi alustalasid, tuleb asju senisest teisiti teha.

Edusse tuleb investeerida

Esmalt tuleb muuta suhtumist ja retoorikat. Lõpetame digi- ja pärismaailma eristamise, on üks maailm. Selle teadvustamine oleks suur samm edasi. See on eeldus sellele, et me saame päriselt ka aru, mida tähendab digiriigi arendamise ja selle turvalisuse võimekuse tõstmine.

Tahame või ei, aga digi moodustab suurema osa meie elustiilist. Töötavatest IT-lahendustes sõltub meie riigi käekäik. Argipäev jääb seisma, kui mobiild-ID ei tööta, pangakaardiga ei saa maksta, digiallkirja pole võimalik anda või veebilehed on maas. Rääkimata sellest, kui vananenud platvormide või inimliku eksituse tõttu ei tööta politsei, pääste või haiglate IT-süsteemid. Nende süsteemide töös hoidmisest ja arendusest sõltub meie turvalisus ja heaolu.

On loomulik, et peame iga 15 000 kilomeetri järel oma auto hooldusesse viima. Kui auto on juba 20 aastat vana, tuleks kaaluda selle väljavahetamist, kuna nii vana auto ei ole enam turvaline ega paku kaasaegseid lahendusi ja mugavusi. Nii tagame enda ja oma lähedaste turvalisuse, aga ka mugavama elu. Ka IT-süsteemid vajavad sellist hooldust ning parim enne möödumisel välja vahetamist. Hetkel aga sõidavad meie IT-maanteel kümned sõidukid, mis on surmalõksud. Kui soovime ohutut ja mugavat teekonda jätkata, tuleb sõidukisse investeerida. Võime romu hooldada nii kaua kui tahame, kuid südaöö lüües on paratamatu, et meie ees on taas kõrvits.

Turvalisus maksab. Kui laiapõhjaline riigikaitse eeldab laiapõhjalist eelarve jaotust, siis täna IKT-le suunatud 10% kogu riigieelarvest seda mõtet minu hinnangul ei toeta. Oleme aastaid sõltunud e-riigi põhikomponentide, seal hulgas ID-kaardi tarkvara, riigivõrgu ja teiste oluliste lahenduste arendamisel välistoetustest. On kummaline, et riigivõrk, mis pakub turvalist internetiteenust koolidele, riigiasutustele, politseile, ministeeriumitele, haiglatele, tuletõrjujatele, sõltub suuresti Euroopa Liidu rahapotist. Sinna sisse piiludes näeme, et poti põhi paistab ning järgmise riigi eelarve planeerimisel peame sellega arvestama.

Vajame paremat visiooni

Kui siiani on paljuski meie digiühiskonna edu taga olnud õhinapõhine tegutsemine, siis mõjusam ja järjepidavam on kindlama süsteemi ehitamine. Selle aluseks on ühtne visioon, raha ning inimesed. Meil ei ole täna riigi vaates ühte kokkulepitud suunda, millest lähtuda. Igaüks teeb nii, kuidas parem tundub. Samuti ei ole meil ühte liidrit ega vedajat. Parema visiooni loomiseks ja e-riigi eestvedaja rolli võtmiseks, ka RIA vaates, tasub juba praegu mõelda, kas kogu see IT-valdkond, mis paljudes teistes riikides on kordades algelisem, kuid kus on oma IT-ministeeriumid, ei vääriks Eestis sarnast struktuuri? Meie suurust arvestades on tänane jaotus muidugi arusaadav, kuid alati tasub mõelda suuremalt. Nii nagu on digiriigile omane.

Kui meil kodus on kõik korras, siis oleme ka välismaal jätkuvalt heas kirjas. Koostöö teiste riikidega on ja jääb olema Eesti jaoks alati määrava tähtsusega. Praegu me sõidame pea 20 aastat tagasi välja töötatud X-tee, digiallkirja ja ID-kaardi rasva peal. Aga rasvakiht kulub ja kulub.

Digiühiskonnas puuduvad riigipiirid ning mujal maailmas toimuv võib oluliselt kahjustada seda, kuidas meie elame. Seda näitas nii ID-kaardi kriis kui ka erinevad küberrünnakud, mille mõju oleme ka ise tunda saanud. Turvalisuse usutavaks tagamiseks on Euroopa Liidu raamides toimuv riikidevaheline koostöö kriitilise tähtsusega. Ilmselt on turvalisus ka julgeolekuvaldkond laiemalt teemad, milles Euroopa Liit on suisa asendamatus positsioonis. Nüüd tuleb küsida, millises positsioonis tahab Eesti aastate pärast olla.

Margus Noormaa
RIA peadirektor

RIA juht Taimar Peterkop: küberturvalisuse seadus on vajalik meie tänapäevase eluviisi kaitseks

Riigikogu menetleb küberturvalisuse seaduse eelnõu. Riigi Infosüsteemi Ameti peadirektor Taimar Peterkop selgitab, miks sellist seadust on vaja ning kuidas see aitab tagada küberturvalisust. Tekst avaldati 15. märtsil 2018 Delfi arvamusrubriigis.

Taimar Peterkop

Küberturvalisuse seadus aitab ettevõtetel ja riigil paremini koos turvalisust tagada ning kaitsta Eesti digiriiki. Kuna ühiskonna toimimine sõltub üha enam infosüsteemidest, nõuab küberruumi kaitse selgemaid regulatsioone, kiiret reageerimist ja riigi panust vastutuse võtmisel.

Tänane Eesti õigusruum ei toeta meie ühise digitaalse riigi ja inimestele eluks vajalike (energia, telefoniside, meditsiini jms) teenuste kaitset piisavalt. Riikliku julgeoleku ja kaitse tagamise kohustus on asutuste õlul, kellel ei pruugi olla head ja terviklikku olukorra ülevaadet küberruumis toimuvast. Teenuse pakkujalt eeldatakse küberintsidendi lahendamist ja otsuste tegemist, mis aga mõjutavad suuremal või vähemal määral meid kõiki – seda, kas ja kuidas toimib meie e-riik. Nende otsuste tegemise juures saab riik olla vaid soovitavas rollis, mis tähendab, et riigil pole meid kõiki puudutavas küberturvalisuse valdkonnas ei korralduste andmise ega nende eest vastutuse võtmise õigust.

Riigi Infosüsteemi Ameti juhtimisel on enam kui aasta töötatud seaduse kallal, mis lisaks Euroopa Liidu võrguturbe direktiivi rakendamisele likvideerib need puudujäägid õigusruumis – seab riigile suurema kohustuse ning annab ka õigused. Meie kohustus on digiriigina teha enam ja olla teerajajaks küberturvalisuse valdkonnas laiemalt, mistõttu peame pingutama, et ka meie õigusruum järgiks meie pidevaltareneva digitaalse eluviisi tagamise vajadusi. Nagu ID-kaardi päästmine näitas, siis riik ei saa jätta ühiskonna kaitse kohustust ettevõtetele ega küberruumis tekkivaid ohuolukordi kuidagi eirata. Selliselt toimides kaoks usaldus, mis on aga digiriigi toimimise alus.

Küberturvalisuse seadus on sama oluline ja vajalik kui mistahes füüsilises maailmas toiminguid reguleeriv seadus, kas või näiteks pääste- ja korrakaitseseadused. Suure tõenäosusega ei tule lennufirmad pommikahtluse korral lennujaamas kahjusid sisse nõudma, sest lennujaam järgis politsei korraldust ning võimaldas neil inimeste elusid päästa. Samas, kui on kahtlus, et aeronavigatsiooni süsteemides on mingi keeruline pahavara, mis võib protsesse iga kell juhtida ja peatada, siis puudub lennujaamal täna alus riigi soovituste alusel oma teenuseid peatada, kuni probleem on likvideeritud. Kehtiva õiguse järgi ei ole selge, kas riik saab anda sellise korralduse, ning lennujaamal endalgi pole kindlust, kuidas sellises olukorras riigi soovituste järgi tegutseda. Sarnaseid näiteid võib tuua ka muudest valdkondadest.

Eestis registreeritud küberturbejuhtumite hulk lööb tänavu rekordeid: eelmise aasta juhtumite arv oli ligi kolmandiku võrra suurem kui mullu, küündides 11 000-ni. Põhjused registreeritud juhtumite taga on väga erinevad, alates seadmeriketest ja inimlikest eksimustest kuni pahatahtliku tegevuseni. Jälgides maailmas toimuvat näeme üha enam, et suurenenud on välisriikide ründav tegevus küberruumis. Eesti riigiasutuste andmesidevõrke skannitakse ja kaardistatakse pidevalt, kontrollitakse meie kommunikatsioonivahendite võimekust ja üritatakse lisaks riigiasutustele tungida ka elutähtsaid teenuseid pakkuvate ettevõtete arvutivõrkudesse.

Igapäevast turvalisust ohustavad aga veelgi enam küberkurjategijate ründed: lunavara levitamisega kasumit teenida lootev organiseeritud kuritegevus seab oma tegevusega ohtu inimeste elu ja tervise. Sagedased rünnakud haiglatele põhjustavad halvemal juhul arstiabi andmise katkemise. Selliste rünnakute vastu ei piisa parimatest infotehnoloogiavahenditest ega kõige pädevamast küberturvalisust tagavast meeskonnast, kui kasutaja pole riskidest teadlik või on hooletu. Oskus küberruumis turvaliselt toimetada ja riske õigesti hinnata võimaldab tagada turvalisuse kogu riigis.

Ühiskonna suureneva IT-sõltuvuse taustal areneb tehnoloogia ülikiiresti. Võrgu- ja infosüsteemide suurenev keerukus, internetti ühendatud väga erinevate seadmete kasvav arv ning küberruumis tegutsevate erineva motivatsiooni ja oskustega toimetajate kasvav hulk muudab küberturvalisuse üha suuremaks väljakutseks. Eesti senine edukas küberkaitse mudel põhineb kogukondlikul lähenemisel – riigi, ettevõtete ja haridusasutuste koostööl. Turvalisust ei saa võtta kergekäeliselt ja riik või ettevõtted üksi üksi ei suuda tagada turvalisust küberruumis. Küberturvalisuse seadus on üks oluline osa, mille pinnalt jätkuvalt ehitada seda kogukondliku küberkaitse mudelit.