Tag Archives: mobiil-ID

Elektrooniline hääletamine on peagi olnud kasutusel 20 aastat, kuid mis selle turvalisuse tagab?

Riigi valimisteenistus tegi detsembris 2021 kokkuvõtte sellest, millega on tagatud elektroonilise hääletamise turvalisus.

Elektroonilise hääletamise turvalisus algab valijarakendusest. Elektrooniline hääl allkirjastatakse valija arvutis ja saadetakse sealt edasi elektroonilisse valimiskasti, mille tulemusena ei ole kellelgi võimalik digiallkirjastatud dokumendi sisu enam muuta. Sellega välistame olukorra, kus näiteks kusagil mujal tekitatakse allkirjastatud dokument ja selle tekitamise käigus vahetatakse ära tema sisu ehk valija hääl.

Selleks, et tuvastada valija arvutis pahavara, mis muudab valiku sisu valija teadmata, oleme loonud nutiseadmele kontrollrakenduse. Täiesti eraldiseisva seadmega saab kontrollida, kas allkirjastatud e-hääle sisu vastab tõepoolest sellele, kelle poolt valija valijarakenduses valis.

Selleks, et kontrollimise rakendust ei oleks võimalik kuidagi QR-koodiga petta, laeme nutiseadmesse elektroonilisest valimiskastist alla valija reaalse hääle. Selle tagamiseks kontrollime, kas hääl on antud ID-kaardi või mobiil-ID-ga. See aitab tuvastada ega kliendi arvutis pole töötanud pahavara, mis kliendi eest häält allkirjastab.

Lisaks sellele avame alla laaditud ja allkirjastatud faili sees oleva valiku ning kuvame selle valijale. See on tarvilik selleks, et välistada olukorda, kus valija arvutis krüpteeritakse valik vale võtmega või et valiku sisu muudetakse valija teadmata. Siiani pole tulnud ühtegi pöördumist, et kontrollrakenduses kuvatav valik oleks olnud teine võrreldes valijarakenduses tehtud valikuga.

Kui elektroonilised hääled on jõudnud Riigi Infosüsteemi Ameti (RIA) elektroonilisse valimiskasti, peame olema kindlad valimiskasti tervikluses ning et keegi ei saaks sealt hääli omavoliliselt eemaldada. Selleks kasutame sõltumatut kolmandat osapoolt, milleks on sertifitseerimiskeskuse logi. Nemad peavad arvestust iga valimiskasti jõudnud hääle ajatempli kohta. Seni pole me tuvastanud ühtegi olukorda, kus sertifitseerimiskeskuses on andmed hääle kohta olemas kuid valimiskastist puudu.

Selleks, et RIA pakutav teenus oleks turvaline, teostatakse enne igat valimist kogu süsteemile ja sellega seotud komponentidele küberturbe teste. Seekord oli testijaks Clarified Security, mis mitme kuu vältel proovis murda valijarakenduse, kontrollrakenduse ja teenuste turvalisust. Ühtegi viga, mis seaks kahtluse alla elektroonilise hääletuse turvalisuse ei tuvastatud.

Lisaks viiakse enne valimisi läbi ka infosüsteemide turvameetmete süsteemide (ISKE) audit, et olla kindlad elektroonilise hääletamise süsteemi vastavusele Eesti riigis kehtestatud ISKE turbestandarditele.

Elektroonilise valimiskasti töötluseks valmistatakse ette riigi valimisteenistuses (RVT) vastav keskkond, mis ei ole internetiga ühenduses. Selleks, et olla kindlad häälte töötlemise turvalisuses, väljastatakse iga töötlemisetapi kohta allkirjastatud väljundi info. Seda kontrollivad audiitorid, et olla kindlad, et keegi ei ole pahataktlikult eemaldanud või lisanud hääli. Kuna iga protsessi kohta on olemas vastav tõestusmaterjal saab audiitor kinnitada, et hääletamistulemused on korrektsed. Auditeerimine viiakse läbi audiitori enda loodud auditeerimise programmiga ja audiitori enda riistvaras, et välistada RVT keskkonna kompromiteeritus.

Elektroonilise hääle turvalisuse tagab digiallkiri ja digiallkirjastatud dokumenti muuta ei ole võimalik. Valimiskasti terviklikkuse kontrolli tagab meile sertifitseerimiskeskus. Valijarakenduse õigsust saab kontrollida kontrollrakendusega. Kokku lugemise protsessi auditeerib audiitor oma vahenditega eraldisesisvas keskkonnas. Elektroonilise hääletuse süsteemile teostatakse küberturbe teste ja tellitakse ISKE audit.

Kõiki neid tegureid arvesse võttes võime väita täie kindlusega, et elektrooniline hääletamine on turvaline.

Riigi valimisteenistus detsembris 2021

RIA juht Taimar Peterkop: ID-kaardile ei ole täna veel kindlaid alternatiive

Taimar Peterkopi tekst avaldati 1. juunil 2018 Äripäeva arvamusrubriigis.

Taimar Peterkop seisab kõnepuldis

Taimar Peterkop ID-kaardi õppetundide konverentsil “The Lessons We Learned” 9. mail 2018.

Viimase aasta jooksul on Eesti ID-kaart saanud kõvasti vatti. Nii sügisel avastatud turvarisk kui ka mai alguses kinnitust leidnud kahtlus privaatvõtmete genereerimise kohta väljaspool kiipi näitas selgelt, et meie e-riigi alustala, nagu iga teinegi tehnoloogia toode, ei ole kuulikindel. See vajab rohkem tähelepanu, hoolt ja edasi arendamist.

Oleme alates 2002. aastast, kui allkirjastati esimene dokument, teinud pika hüppe. ID-kaardi taha on tulnud tuhandeid e-teenuseid, selle elektrooniline osa on saanud juurde uusi võimalusi, mis on muutnud meie inimeste elu oluliselt lihtsamaks ja paberivabaks. Oleme hinnanud, et ID-kaardi elektroonilisele kasutamisega (kas siis digallkirja andmine või e-teenuste kasutamine) võidab iga inimene keskmiselt ühe lisanädala vaba aega aastas juurde. Iga päev antakse keskmiselt 300 000 digiallkirja ning ühe kuu jooksul sisenetakse ligi 10 miljonil korral erinevatesse e-teenustesse.

Kuid peame mõistma, et tehnika areneb meeletu kiirusega, see on mõjutatud välise keskkonna muutustest ning on haavatav. Tänast päeva ei saa võrrelda 15 aasta tagusega, kui puudusid nutiseadmeid ning IT-süsteemid olid oma arengu algusetapis. Esimeste digiallkirjade andmise ajal oli kõige populaarsem telefon nuppudega Nokia. Sellele platvormile loodi ka mobiil-ID, mis toimib väga hästi tänase päevani. Nutitelefonide levik ei ole mobiil-ID puhul muutusi kaasa toonud, küll aga on kasutajad kolinud rohkem mobiilsetesse seadmetesse ning tavapärane laua- ja sülearvuti on jäänud teisejärguliseks. Selline käitumisharjumuse pööre nõuab ka uusi ja paindlikke lahendusi.

Ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et isikut tõendavate dokumentide hankimine on pikaajaline ja keeruline protsess. Leping, mille alusel praegu kaarte välja antakse, allkirjastati pea kaheksa aastat tagasi ning nõuded täna kasutusel olevale ID-kaardile kinnitati 10 aastat tagasi. Uue ID-kaardi hankega alustati 2016, ehk kui uus kaart aasta lõpus või järgmise alguses välja antakse, on see tehnoloogia mõistes juba kolm aastat vana. IT-maailmas on see pikk aeg.

Tänased lahendused on homseks vananenud

Elektroonilise identiteedi osa ei saa olla jäik ja muutumatu kümme aastat järjest. Aga kuidas seda nutikalt ja täna kehtivate seaduste, nagu näiteks riigihankeseaduse, või siis kokkulepitud Euroopa Liidu nõuete tingimustes saavutada? Kuidas viia sisse uuendusi ja muuta sõlmitud lepingut ID-kaardi tootjaga nii, et mahuksime eelarvesse ja saaksime soovitud lahendused võimalikult kiiresti? Olemasoleva raha eest ei ole see ilmselt võimalik ning uuenduste finantseerimine peab olema paindlik. Kui praegu tegeleme sellega, et saada ID-kaart kontaktivabaks, käivad juba arutelud, et äkki oleme hiljaks jäänud ja nõudlus puudub? Kuidas hoida tempot ja arendada juba töös olevaid asju nii, et me ajale jalgu ei jää – see on võtmeküsimus!

Pikemas perspektiivis peame olema valmis plastikkaardist loobumiseks. IT-lahendused jõuavad peagi sinna maani, et isikutuvastamine ja allkirjastamine ei vaja füüsilist kaarti, vaid toimib muul moel. Seda eelkõige elektroonilise identiteedi kandja osas. Kuid miks mitte ka siseriiklikult füüsilise isikut tõendava dokumendina. Ühe lahendusena võiks tuvastamine käia näiteks mobiilis oleva rakenduse abil. Aga need muutused ei käi üleöö, ega ka paari aasta jooksul.

Ent kas ID-kaardile on tegelikult head alternatiivi? Pidevalt räägitakse, et isiku tuvastamiseks võiks võtta kasutusele biomeetria. Aga kui hea meelega inimesed oma biomeetriat jagavad? Riigile või erasektorile. Kui Apple küsib sõrmejälge või näopilti, siis antakse need üsna kergekäeliselt teadmata, kuhu need andmed liiguvad ja mida nendega tehakse. Ja kui tihti saab biomeetriat muuta? Ega saagi.

Samas on digiallkirjastamine Euroopa Liidu tasemel väga rangelt reglementeeritud vaatamata teadmisele, et arendustööd kvantarvuti kallal käivad ning prognoosi kohaselt areneb see viie kuni kümne aasta jooksul nii kaugele, et praegune standarditele vastav mudel kukub mingil hetkel kokku. Juba praegu otsime uusi lahendusi tulevikuks ning koostöös erasektoriga oleme leidnud alternatiivseid autentimisvahendeid nagu mobiil-ID ja smart-ID. Just alternatiivide olemasolu on väga vajalik, et välistada ühe riknemisel e-riigi seiskumist.

ID-kaardi ja sellega seotud tehnoloogia arendamisega tegelevate inimeste ring on väike. Oleme üheaegselt nii arheoloogid kui ka innovaatorid. Meil tuleb sorida ajaloos, et leida varasemaid kitsaskohti ja neid parandada, samas peame vaatama kümme aastat ette ning leidma parimaid lahendusi. Aga kuhu panustada rohkem, kas ajaloole või peaksime tegelema rohkem siiski tulevikuga?

Oleme kindlasti IT-riigina võrreldes paljude teistega eduseisus, meil on ajalugu ja kogemused. Välisriigid vaatavad ja imestavad, aga kas me oleme jätkusuutlikud ja on see kõik piisav tänapäeva kiires tehnoloogia arengus? Meie 15-aastane ajalugu vajab kaasajastamist, kiiresti. Üks asi on uue lahenduse välja toomine aga sellest üksi ei piisa. Inimesed peavad selle ka kasutusse võtma ja e-teenused oma teenustega liitma. Kuna aga kogu e-süsteem on nii lai ja seotud tuhandete erinevate süsteemide ja osapooltega, nõuab kõikide pusletükkide paikasaamine palju aega ja suurt koostöötahet.