Küülikukasvatusest e-riigis

Anto Veldre, analüütik

Allikas: fanpop.com

Veebruari lõpus avaldas Google värske uurimuse vanadusnõdra SHA-1 protokolli peatsest surmast. Kulutati 110 000 dollarit, üüriti Amazoni pilveressurssi ning suudeti tekitada kaks erineva sisuga, kuid sama räsiga PDF-faili.

Misjärel keegi küsis minult, mis on SHA-1 “probleemipuntra” tähendus Eesti e-riigile või äraseletatult – kas see ongi e-riigi lõpp? Edasise mõistmiseks vajalikku krüptograafia algkursust ei suuda mina maha pidada, kuid mõned alustõed kordan ikkagi üle.

Kogu digitaalne allkirjastamine põhineb eeldusel, et dokumendist saab räsi arvutada ja on üsna loomulik, et eri dokumentide räsi on erinev. Sellegipoolest, vastus küsimusele, kas e-riik ja kogu digitaalne majandus kukuvadki nüüd päevapealt kokku, on ka täna kindel EI! Elu planeedil Maa kestab kenasti edasi, nagu ka e-riik.

Sest ega keegi pole ju kunagi arvanudki, et kui keskmine 5MB DOC-fail “kokku suruda” 160 bitiks (ehk 20 baidiks), siis “teisikuid” ei leidu. Otse loomulikult teisikuid leidub, iseasi, kui keeruline on selliseid arvutada või kui mõistliku sisuga need on – kas need üldse DOC-failiks kvalifitseeruvad.

Räsialgoritmide erikavalus seisneb teatavasti asjaolus, et vaid üheainsa baidi muutumisel sisendis muutuvad väljundis ära kõik baidid. Räsist ja räsimisest on meil siin varemgi juttu olnud ja SHA-1 peatset surma on ka juba päris mitu oraaklit ennustanud.

Mustkunstist

Seevastu, kui suudetakse kaabust välja tirida kaks ERINEVAT faili, millel ometigi on sama räsi, siis teadlased ütlevad, et nüüd on tegu kollisiooniga. Google suutis sellised kaks (kollideeruvat) faili SHA-1 jaoks ära tekitada. See siin on esimene fail ja see on teine. Vaatle neid faile hardunult ja mõtiskle!

Ent nagu iga kena maagia puhul, kõvema paugu tegemiseks jäetakse üht-teist ka rääkimata.

Eelkõige – miks ikkagi toimub norimine just PDF-faili kallal? Sest läänemaailma tädi Maalile on digiallkirja kandva *.pdf faili narrimine oluliselt arusaadavam, kui mõistujutt e-Narnia failivormingutest. Kui kübaratrikki lähemalt uurida, siis PDF on üksnes kest, tegelikult trikitatakse seal sees paikneva *.jpeg pildifailiga, veel täpsemini aga sinise ja punase taustavärviga. PDF kesta otstarve antud juhtumis pigem on suitsu massiivsem peegeldamine…

Allikas: https://i.stack.imgur.com/aTuEO.png

Jänestest

Muide, kollisioone on erinevaid. Üks kaval nipp kaabust samatriibulisi jäneseid välja tõmmata on omada jänesekasvatusi kusagil Ketsemani või Amazoni aedades. Aia ühest otsast üha visatakse sisse porgandeid ja kapsaid (näiteks 110 000 dollari eest), teisest otsast veetakse käruga põlluväetist välja, ent keskel sigineb karjakaupa mitmevärvilisi jänkupoisse. Kutsutakse fotograaf, kes otsib saja-tuhande-pealise küülikukarja seest kaks enam-vähem sarnase naeratusega jänkut välja ja pistab need kaabusse, kust fakiir nad tund hiljem laval kaabust ühekorraga välja tõmbab. Done.

Säärast luksust Amazoni aias muidugi ei juhtu, et korraga sünniksid kaksikud jänkupoisid, kellest ühel on hambus (või triipkoodiga karvastikku kodeeritud) majamüügileping 56 794 eurole ja teisel sama maja sama müügileping juba 97 257 eurole. Samaräsilisi, kuid erisisulisi jänkukaksikuid võib korraga sündida mitmeid; kui hästi otsida, siis ehk kolmikuidki, kuid keegi pole veel näinud juba sündinud jäneseid konkreetseks dokumendivõltsinguks vajaliku triipkoodi või rahanumbriga.

Küll aga teeks e-riigile lõpu originaalirünne (aitäh, kallis AS Cybernetica, et lõpuks ometi kohtan IT-uudist, mille edasiandmiseks vajalikud sõnad on eesti keeles juba eelnevalt olemas!).

Originaalirünne on see, kui ostad Amazoni aia turult triibulise jänese (originaali) ning siis lähed Ketsemani aiast otsima tema peegeltriipudes kaksikut. Teooria nii koledat juhust päriselt ei välista, ent väidetavalt Fortuuna 110 000 dollari eest veel (kaksikut) kätte ei anna.

Ning lõpuks, kui õnnestub SHA-1 õigeaegselt välja vahetada, näiteks SHA-256 vastu (ja hiljem järjest järgmise räsialgoritmi vastu), siis kestab e-riik igavesti edasi tükkis oma rõõmudega. Ainuke lahendamist väärt mure on kõigi triibuliste jäneste igakordne ületembeldamine enne järjekordse originaaliründe leiutamist.

Tänase teadmise kohaselt saab TeRa nimeline üleallkirjastamislahendus (vt 2016-04-20 arhitektuurinõukogu, slaidid 22, 23) RIAs valmis juba kuu või kahe pärast ning loodetavasti ei valmi SHA-1 originaalirünne enne seda. Ah jah, nagu iga programmiga, riik siiski kasutaja arvutis peremehetsema ei hakka, ikka kasutajal endal tuleb kõik oma USB-pulgad ja välised kõvakettad arvutile külge võtta ning seejärel ületembeldi käima käsutada. Hetkel võiks mõelda sedasi, et hiljemalt aasta 2018 lõpuks tuleks oma vanade *.ddoc failide ümbertembeldus ära sooritada.

TeRa protsessi voog arhitektuurinõukogu slaidilt

Asjadest, mis kohe täna kokku kukuvad

Siiski kaks teemat, kus pirrud põlevad Google’i uudise valguses heleda leegiga ning kus SHA-1 tapmisega tuleb tegeleda KOHE ja viivitamatult.

  1. umbes 10 000 m-ID SIM-kaarti, mille sertifikaadid juba kutsutigi PPA otsusega tagasi. Teade ise näeb välja selline ja mulle koju saabus juba ka ümbrik uue SIM-kaardiga:

Allikas: kuvatõmmis

2. ja siis need mahajäänud ITga küülikuaretuskontorid, mis jätkuvalt toodavad muldvanu *.ddoc faile. DDOC mäletatavasti kasutas SHA-1 räsialgoritmi ja üksnes seda. Üks räpane saladus on veel – nimelt ka *.bdoc allkirjavormingu kõige esmasem versioon kasutas SHA-1 algoritmi. Mis paraku tähendab, et pelgalt BDOC nimetus audiitori eest ei päästa, ikka tuleb versiooninumbrit ka kaeda.

Kui oleks minu ainuisikuline otsus, siis mina (juba mainitud) 1. aprillist 2017 enam selliseid DDOC-faile vastu ei võtaks, millel täiendavat ajatemplit küljes pole. Kõige kindlam oleks täna ikkagi juba ASiC-E (a.k.a. BDOC-TS vorming) suunas vaadata, see on hetkel kõige pikema elueaga ning täiesti eurokõlbulik allkirjavorming.

Moraal: kallid infosüsteemiomanikud, lugege ülaltpoolt, et/miks lihtkollisiooni tekitada on oluliselt lihtsam kui originaalirünnakut! Kui te ei soovi häkkereid oma süsteemi küülikuid paaritama, siis palun visake DDOC oma infosüsteemist ülikiiresti välja, tegelikult pidite te seda ju tegema juba aasta eest!.

Tembeldamisest

Siinkohal kiirkursus tembeldamisest ja sertifikaadiahelatest. (Muide, sertifikaadipuu hargneb ülalt alla nagu parsil rippuv potilill.)

Kõige tipus on juursertifikaat. Tema puhul pole vahet, kust ta saadi või mis algoritmiga ta ära räsiti, sest juur lihtsalt leiutatakse ja publitseeritakse. Ja kõik teavad, et see on juur. Nii lihtne ongi. Juurelt mingit tõupuhtust ei nõuta – võib täitsa olla SHA-1 kasutusel – peaasi, et mingi kindel ankur oleks, kuhu alla usaldusteenust sedasi aretada.

Juurikale allub vahesertifikaat, mille puhul räsiprotokolli valik on juba vägagi tähtis. Meenutame – originaalirünnet on oluliselt keerulisem teostada kui kollisioonrünnet.

Vahesertifikaadist rääkides, Eestis tembeldati isikusertifikaate pikka aega asjandusega, mil nimeks ESTEID-SK 2011. Ja sinna juurde käis lahutamatu osana SHA-1 abil räsimine. Alles aasta 2015 lõpus tekitati uus asjandus nimega ESTEID-SK 2015, mille puhul räsimine hakkas toimuma SHA-256 abil (ning kasutusele võeti see veelgi hiljem).

Äraseletatult: kui inimestele väljastatavat kola tembeldataks endiselt SHA-1 abil, siis tänase teadmisega saaksid templile ligipääsevad isikud küülikuid sobitada (hinnaklass 110 000 dollarit). Ent kuivõrd Eestis isikusertifikaate juba mõnda aega väljastatakse SHA-256 abil, siis küülikurünne templi asupaigas enam läbi ei lähe. Ja originaalirünne SHA-1-le pole, nagu krüptograafid seda eufemistlikult väljenduvad, täna veel praktiline. Teisisõnu – võimalikul oponendil ei jätku arvutusvõimsuse ostmiseks pappi, mistõttu lambist uusi isikusertifikaate kloonida ei saa (eraldi küsimuse – kui saaks, siis kuidas need ID-kaardi sisse satuksid? – jätame lugejale vastamiseks).

Sestap, kui soovime, et meie isikusertifikaadid oleksid kristallpuhtad ehk pärineksid täiesti patuvabast ahelast (keel ei keerdu ütlema: rassipuhtast), siis sääraseid sertifikaate hakati tõepoolest väljastama alles 2015 teises pooles (need õnnelikud 300 000 sertifikaati, kel pole ei patust esivanemat ega „negatiivset“ moodulit).

Koletu mass isikusertifikaate vahemikus 2011–2015 (600 000) aga omab tänases uustõlgenduses “kahtlast” SHA-1 esivanemat. Puristliku esteetika huvides võiks säärastest sertifikaatidest lõpuks lahti saada. Ja isegi kui neist päris lahti ei saa, siis ei ID-kaardi tarkvaraga ega DigiDoc portaalis ei õnnestu DDOC-vormingus (ning seetõttu) SHA-1 räsitud allkirju anda juba ammu.

Seega, järelejäänud ohtudest kõige koledam ongi, kui allkirjastatavat dokumenti ennast SHA-1 abil räsitaks. Siis saaks küülikuid sobitada igaüks omaenda kodus omaenda koduarvutiga. Igalt poolt mujalt on see sõjakoledus tänaseks välja viidud, v.a eespool mainitud *.ddoc faile tootvad pärandsüsteemid.

Kauguuendamisest

Olukord, kus pool käigusolevast dokumendimassist vajaks uuendamist, võtaks käpuli iga riigi, v.a muidugi Eesti, kuivõrd meil siin on olemas mehhanism ID-kaardi sertifikaatide kauguuendamiseks. Uutmisest endast on varem korduvalt juttu olnud. 1,29-miljonilisest kaardimassist on kauguuendatavaid kaarte kokku 900 000 (loe: 390 000 kaarti pole kauguuendatavad niikuinii). Asjal on siiski juures ka pisike konks, omakorda 600 000 kaarti saab kauguuendada üksnes juhul, kui uuendada enne 1. juulit 2017.

Kust tuleb ajapiirang?

Ühest küljest, kui isikusertifikaadil on ahelas sees mõni “ebapuhas” esivanem”, siis oleks omanikul kaval see sertifikaat vahetada (et sirvikutootjatele mitte hambusse jääda). Põhjusi, miks sertifikaate uuendada ja IT-maailma vägevaid seapraega mitte ärritada, on tegelikult rohkemgi, sealhulgas kurikuulus “negatiivne moodul”. Täpset kuupäeva, millal IT-maailma vägevad sirvikutes “kahtlasi” sertifikaate kimbutama kavatsevad hakata, ei oska keegi ette ennustada.

Teisalt, usaldusteenuste eurostandardid lähevad järjest karmimaks. Euroopa keeras hiljuti kõvemaks nõudeid selles osas, mida kõike peab üks koššer sertifikaat sisaldama. Kaarditooriku ühele teatud mudelile aastast 2011, mida me siin Eestis massiliselt kasutame, ei mahu viimastele euronõuetele vastav sertifikaat lihtsalt enam ära. Kuupäev, millest alates EL hakkab liikmesriiki peksma, on 1. juuli 2017. Sealt alates tohime väljastada vaid sertifikaate, mis oleksid koššer ja halal ühekorraga.

Mis juhtub, kui need 600 000 kaardiomanikku kohe uuendama ei tõtta? Kohe täna ei juhtugi midagi. Ometigi on tegutsemiseks jäänud vaid neli kuud. Kell kukub 1. juuliks 2017. Kui kauguuendamise väärtuslik mõte peaks pähe torkama pärast seda kuupäeva, siis tuleb juba teeninduspunkti minna ja sealt üldse uus kaart saada, mis tähendab aja- ning rahakulu.

Tänaseks on ID-kaarte kauguuendatud pisut üle 100 000. Arvutame uutmistempo: Üksteist kuud ja sada tuhat …  ehk siis senine uutmismaht on olnud keskmiselt 300 kaarti päevas.

Eelpool mainisime toredat numbrit 600 000. Et 1. juuliks valmis jõuda, peaks uuendamistempo olema 5000 kaarti päevas. Mis tähendab uuendamistempo 16-kordset tõusu.

Mis saab neist 300 000 kaardist, mis jäävad kauguuendusvõimelise 900 000 ja euroaeguva 600 000 vahele? Neid saab (vajaduse tekkides) kauguuendada ka pärast 1. juulit – tegemist on uuema toorikumudeliga, kuhu kõik euronõuded kenasti peale ära mahuvad.

Mis juhtub sertifikaatidega, mis jäeti 1. juuliks uuendamata? Mainitud 600 000 kaarti töötavad kenasti edasi – kuniks sertifikaadi kuupäev täis tiksub või kuniks sirvikutootjad kasutajaid ahistama asuvad (st kui ikka on põhjust ahistada). Kõige suurem risk ongi see, et Google, Microsoft või keegi IT-maailma suurtegijatest läheb purismiga liiale ning keelab oma sirvikutes mitte üksnes otseselt SHA-1 pruukinud sertifikaadid, vaid takistab ka olulisemalt suuremat hulka sertifikaate – selliseid,  mille vanemate hulgas esineb ebatõupuhtust (ehk SHA-1 vahesertifikaat).

Kuna Eesti olukord on unikaalne, meil on iga tädi Maali käsutusse antud rohkem isikusertifikaate, kui mistahes teises riigis, kus paanika käib põhiliselt serverisertifikaatide ümber, siis pole võimalik ennustada, missuguse meetodiga suured tootjad kavatsevad SHA-1 välja rookida. Kuniks rookimisele lähevad vaid serverisertifikaadid, siis meil siin ohtu pole.

Kuid kui IT-maailma vägevatel peaks X-kuupäeval tekkima kiusatus kogu SHA-1 tugi tervikuna sirvikust välja visata, siis satub sekundipealt hätta tänane kuuesajatuhandeline kogus ID-kaarte. Sest kui sirvikust SHA-1 tugi puudu, siis pole enam tehniliselt võimalik tollase EstEID-2011 vahesertifikaadi õigsust kontrollida. Tõenäosus, et see lollus ära tehakse on väike, kuid välistada seda paraku ei saa.

Kala jälg vees

Anto Veldre, analüütik

Allikas: http://www.rarewallpapers.com/

Isikuandmete kaitse seadus lähtub seisukohast, et oma isikuandmete omanikuks on isik ise. Isikuandmetel on otsene puude isiku privaatsusega ning digiühiskonnas leidub ühtlasi ka hulk viise andmete kuritarvitamiseks. Mistõttu hea omanik ikka kontrollib aeg-ajalt üle, kuidas on tema isiku­andmetega ringi käidud – kes täpselt on andmeid vaadanud, mis otstarbel, kui sageli, mis põhjusel või kas need andmed riiklikes registrites on üldse õiged.

Eestis loovad X-tee ja ID-kaart üheskoos sääraseks kontrolliks tehnilise võimaluse. Puhuti levib rahvusvaheline müüt, justkui oleks meil andmekasutuse kontroll totaalne, võimalik Eesti kõigis riiklikes registrites. Tegelikult on seda omadust pakkuvate andmekogude nimekiri täna veel üpris lühike:

  1. Rahvastikuregister – riigiportaalis eesti.ee sisestame otsinguauku “isikuandmete kasutamine,” valime “Isikuandmete kasutamine Rahvastikuregistris” või liigume otse päringulingile. Sellelt aadressilt paistab andmekasutus notarite, terviseportaali, riigiportaali jms poolt. Isegi Tallinna ühistranspordi piletirobot on käinud mu elukohaandmeid küsimas –arvatagi!
  2. Isikut tõendavate dokumentide register – tegu pole küll otseselt teenusega stiilis “vaadata neid, kes vaatavad mind”, kuid vähemasti saab värskendada oma mälu dokumentide kehtivuse ja passipiltide osas (ikkagi täpsed isikuandmed või sedasi). Ja siis on veel üks pisut laiema skoobiga teenus, kust näeb, milline institutsioon on Sinu kohta pärinud andmeid politsei- ja piirivalveameti kodakondsus- ja migratsioonivaldkonna andmekogudest. Leidsin sealt oma isikuandmete vaatamisi vahemikus 2007–2017.
  3. Karistusregister; sealtkaudu e-toimikusse. Saab vaadata omi karistusi, kui neid juhtub olema. Näha on ka iseenda poolt just tehtud päring, usutavasti paistaks välja ka naabrimehe või tulevase tööandja tellitud 4 eurot maksev päring.
  4. Digilugu. Saab vaadata arsti juures käimisi (selgitus: arst oma arvutis ei saa kodaniku andmetele muidu ligi, kui peab olema külastusjuhtum). Minu hiljutine käik töötervishoiuarsti juurde oli kenasti näha koos arsti nime, nägemiskontrolli ja muu säärasega.
  5. Digiretsept. Ehk teisisõnu – ei pea apteeki minema, et näha, kas perearst on retsepti välja kirjutanud. NB! Olenevalt tõve iseloomust võib tegu olla erakordselt delikaatse isikuandmega. Lisainfo nägemiseks klikime retsepti numbril. Näha on näiteks ravimi väljastanud apteekri nimi ja litsentsinumber, arsti omadest rääkimata. Kirss tordil asub all paremal nurgas – kerime lõppu ja vajutame menüüpunktile “Kes on retsepti vaadanud”. Proviisoritädi isikukood igatahes paistis.
  6. SK toimingulogi – teisisõnu: ID-kaardi vms eID vahendiga toimepandud toimingute soorituslogi kuupäeva ja kellaaja kaupa (selgituseks: naljakad IP-aadressid selles logis on kesksed teenuseportaalid).

X-tee logo

Meie poliitikud ja müügimehed pole oma edukõnedes olnud ülemäära täpsed… vahel on kogemata või nimme jäetud mulje, justnagu oma andmekasutuse järelekaemine oleks mingi Eesti andmekogude või X-tee üleüldine omadus … Ent jah – miks pole? Võiks ju olla!?

Andmejälgija

Eelmisel kevadel hakkas Riigi Infosüsteemi Ameti juures koos käima ekspertgrupp. Arutati, kuidas tagada kodanikule kontroll oma isikuandmete kasutamise üle. Ekspertgrupp pakkus välja lahenduse, et kui kui funktsionaalsus asuks X-tee mõne ehituskivi (näiteks turvaserveri) küljes, siis uue andmekogu ehitamisel tekiks kodanikule kontrolli võimalus peaaegu iseenesest.

Mõeldud, tehtud. Tegelikult toimus kenake hulk kohtumisi, kus pakuti välja hulk erinevaid lahendusi… avalikkus näeb neist seda, mis lõpuks peale hoolikat kaalumist ja turvaanalüüsi pinnale jäi:

Allikas: https://github.com/e-gov/AJ/blob/master/doc/spetsifikatsioonid/Tehniline_kontseptsioon.md

Diagrammi autor: Andres Kütt

Kuidas toimub andmepäring? Sooritatava infopäringu algataja istub Asutuses B (olgu näiteks Politseiametis) ning kasutab selle asutuse infosüsteemi. Muide, patrullpolitseinik kasutab oma Ameti infosüsteemi ka autos – selleks on tal ID-kaart kenasti kaasas. Päring aga esitatakse vastu Asutust A – olgu see meie näites Rahvastikuregister.

Kahe turvaserveri vahendusel, läbi Eraldusfiltri, jõuabki päring Rahvastikuregistrisse (ehk siis Infosüsteemi A). Eraldusfilter tagab, et Andmesalvestajasse satuvad vaid päringu põhifaktid (kes, millal, kelle kohta), mitte aga päringu üleliigsed detailid ega ammugi mitte andmekogust saadav vastus.

Andmesalvestajal on kaks otstarvet. Esiteks, päringuinfo salvestamine asutuses, kust andmeid küsitakse. Teiseks aga, kui hiljem Andmesubjekt ise (näiteks riigiportaalist eesti.ee) soovib teada, kes tema isikuandmeid pruukis, siis just Andmesalvestaja oskab anda vastuse. Seadistuste moodulis saab muuhulgas ära määrata näiteks ajalise kestuse, kui kaua kasutusandmeid alles hoitakse.

Võib juhtuda, et keegi ei taha/saa oma andmekasutuse uurimiseks ID-kaardiga sisse logida. Siis võib ta vastavale asutusele tigupostiga saata käsikirjaliku küsimuse. Sestap võiks igas suuremas asutuses leiduda üks kodanike kaebustele vastav isik, kes pääseks kodaniku jalajäljele ligi … ning otse loomulikult jääb jälg järele ka tema andme­vaatamistest. Sel otstarbel kuulub lahendusse (vt joonis) Sisekontrollija Rakendus, mis samuti saab oma päringutele vastused moodulilt Andmesalvestaja. Sel moel on tagatud, et käsikirjalikud päringud saavad vastuse.

Uuendust võib ette kujutada kui hajutatud andmekogu kõigist sooritatud andme­päringutest. Andmekogu paikneb hajutatult, iga logijupp samas asutuses, kust isikuga seotud andmeid küsiti. Siis ei pea looma keskset superandmebaasi ning ka kasutusinfo jääb asutusse, kus see niikunii on olemas, kuid lisandub kodanikuvaade.

Täiendus X-tee juurde sisaldab ka andmekasutust logivat moodulit. Süsteemilogi oli olemas ka varem, kuid nüüd kogutakse andmekasutuse andmeid suisa kodaniku enda kui andmete omaniku tarbeks. Sundust andmekogupidajatele vähemalt alguses ei tule – kui nad soovivad, võivad nad sama funktsionaalsuse valmis teha ka mõnel muul moel ega pea ilmtingimata kasutama ette valmistehtud standardtükikesi.

Ka pole praeguseks lõplikult ära otsustatud, kuidas kodanik oma digijalajäljele ligi hakkab pääsema. Mõned jalajäljeteenused just said mugava suunamise riigiportaali eesti.ee kaudu. Arendus aga hakkab toimuma avalikult ja moodsas stiilis – GitHubi vahendusel.

Tegemist on millegi väga põhimõttelisega kogu maailma mõõtmes – Eesti e-riik saab oma kodanikele pakkuda e-teenust, millel on demokraatia seisukohast väga oluline väärtus ning mida enamike riikide IT-selgroog üldse ei võimaldagi. Olen ühe Euroopa riigi parlamendiliikmelt kuulnud, et kui tema kodulinna arhiivist paluda naabrimehe kohta tõendit, siis väljastatakse see paberile trükituna ning mitte kusagile ei jää vähimatki märget, kas küsija üldse kunagi on päringu esitanud või vastuse saanud.

Kokkuvõtteks

Projekti nimi: Andmejälgija.

Kirjeldus: Tehniline universaallahendus võimaldamaks kodanikupoolset seiret oma isikuandmete kasutuse üle riigi X-teel (mistahes andmekogu puhul).

Millal tuleb: On juba kohal, realiseeritud X-tee version 6 standardmoodulina. Iga üksik andmekogu muutub andmejälgitavaks siiski alles pärast seda, kui vastav andmekogu on X-tee uuele versioonile üle viidud (ver 6 vs ver 5).

Kuidas ma oma jalajäljele ligi saan: Enamike teenuste puhul ju ikka läbi riigiportaali eesti.ee.

Andmejälgija tehniline lahendus on valminud Euroopa Regionaalarengu Fondi rahastusel.

Nimekirjade nimekiri

Anto Veldre, analüütik

25. jaanuaril 2017 avalikustati järjekordne versioon ID-kaardi tarkvarast (17.01) ning alates 1. veebruarist hakkab see kasutajate arvutites automaatselt vanemaid versioone välja vahetama.

ID-kaardi tarkvara uueneb seekord kahes aspektis: seoses Digidoc programmiga ja tulenevalt veebilehitseja Firefoxi moderniseerimislainest.

Uus versioon ID-kaardi tarkvarast ravib kaht olulist muudatust väliskeskkonnas:

Esiteks leidis aset DigiDoc3 programmi puudutav muudatus usaldusahelas. Mullu 22. novembril kinnitas Vabariigi Valitsus uue võtme, millega edaspidi allkirjastatakse usaldusväärsete partnerite nimekiri (Trusted List, TL). Kui küsite, miks oli vaja uut võtit, siis eelmine hakkab aeguma: sertifikaatidel saab parim enne läbi karmilt – sekundipealt.

22. veebruaril 2017 saabub see hetk, kus vanem DigiDoci versioon ei oska enam välismaailmas orienteeruda, sest tema sisse kirjutatud usaldusankur aegub. Dokumente allkirjastada ei saa ja sissetulnud dokumentidel allkirju kontrollida samuti mitte. Juhul kui ekraanile ilmub selline teade:

Allikas: kuvatõmmis

… siis edasi aitab vaid uue, targema DigiDoc3 paigaldamine. Õnneks on siin maailmas miski ka muutumatu. Nimelt saab ID-kaardi uut tarkvara alla laadida endisest kohast: installer.id.ee ja ootamatuste vältimiseks tulekski tarkvara uuendada pigem varakult kui sundolukorda sattudes.

Teiseks, Mozilla Firefox on otsustanud lõpule viia oma pikaleveninud pluginarevolutsiooni, millest oleme varemgi kirjutanud. NP-API tugi kaob varsti lõplikult ka Firefoxist.

Üleminekuperioodil sisaldab Firefox kolmetriibumenüüs lisade all tervelt kahte laiendust (extension) nimega “Token Signing”. Üks neist, senine, tagab ID-kaardi töövõime netis allkirjastamisel vana NP-API meetodi kohaselt ning teeb seda kuni üleminekupäevani märtsis-aprillis.

Teine laiendus tagab ID-kaardi ja Firefoxi koostöös allkirjastamisvõime pärast seda kuupäeva. Juhul kui Sinu arvutis eksisteerivad mõlemad Firefoxi laiendused (ja satuvad nad sinna ju peamiselt ID-kaardi tarkvara toel), siis toimub üleminek Sinu jaoks sujuvalt.

Kui aga Sinu Firefoxil ei ole laienduste menüüs kaht allkirjastamisega seotud laiendust – üht uue, teist vana standardi jaoks – siis pärast X-päeva märtsis/aprillis ei saa enam Firefoxiga netis allkirju anda ega pangaülekandeid allkirjastada. Siis aitab ID-kaardi tarkvara uuem versioon.

Miks üldse tarkvara uuendada?

Põhjus lihtne – pilveajastu tarkvara pole ammu enam iseseisev tükike Sinu arvutis, vaid vajab toimimiseks osiseid ja tükikesi välismaailmast.

Sõltuvused:

  1. Sõltuvused võivad tuleneda sertifikaatidest – tarkvara peab olema kindel oma volitustes ja suutma tuvastada partnereid ja komponente, millega ta suhtleb. Selleks tarvitatakse sertifikaate ja krüptograafilisi võtmeid, ent sertifikaatidel on omadus parim enne möödumisel päevapealt aeguda.
  2. Mõnel juhul on kasutusel ettekokkulepitud serverid. Need paraku ei toimi igavesti, vaid üksnes nn garantiiperioodi vältel (nt täna ei pruugi Windows XP seerianumbri kontrollimise server enam olla kättesaadav).
  3. Mõnikord uuendatakse hoopis vorminguid ja protokolle ehk kokkuleppeid selle kohta, kuidas programmid ja arvutid omavahel suhtlevad (vt varasem blogikirje TL uuendamisest).

Kokkuvõttes – pisutki vanem tarkvara ei pruugi uusi nippe ja muutusi tunda ning jääb vahepeal muutunud välismaailmas hätta.

Tänapäeva keerulises IT-maailmas on uuendamine seega pidev ja vältimatu. Kui rongist maha jääd, siis värk ei tööta (kuniks tarkvara uuendad). Eriti just firmad ja riigiasutused võiksid IT-muudatusi planeerida ette varakult, et tööprotsess ootamatult ei seiskuks.

Teenusepakkujatele

Mozilla Firefoxi ülalkirjeldatud muudatus puudutab ka teenusepakkujaid. Nemad peavad viima oma teenuse märtsiks/aprilliks vastavusse Firefoxi uue standardiga või muidu kliendid selles e-teenuses enam allkirjastada ei saa.

Õnneks on tegemist suhteliselt kerge muudatusega, mis väga mahukat testimist ei vaja. Teenusepakkuja peab oma e-teenuses uuendama hwcrypto.js utiliidi ja seda antakse täiesti tasuta siit.

Häkkerisektsioon – killukesi Digidoc3 siseelust

Lihtkasutaja ei pea seda peatükki lugema. Kuid on ju veel ka inimesi, kes tahavad kindlasti teada, mis on karul kõhus.

Digidoc3 programm on teatavasti ette nähtud dokumentidele allkirjade andmiseks ning allkirjakontrolliks võõrastel, sissetulnud dokumentidel. Hea öelda – allkirju kontrollida – tehniliselt ju üks bitijoru kõik. Ent allkirja puhul on vaja teada, kelle allkirju üldse usaldada. Ja see pole üldse enam tehniline asi, vaid peen juriidiline ja organisatoorne värk. Keda usaldada? Kelle toodetud allkirju usaldada? Kelle toodetud sertifikaatidega väljastatud allkirju usaldada?

Sõnaga, kui Digidoc3 käima läheb, siis selgitab ta välja, missuguses juriidilises ümbruses ta täna tegutseb. Ta kontrollib oma kõhust (käššist) järele, kas seal ehk leidub mõni mitteaegunud usaldusnimekiri (TL – trusted list). Kui kohalikku koopiat pole või see on iganenum kui nt 3 v 7 päeva, minnakse ja tuuakse etteantud aadressilt uus TL.

Usaldusnimekirjast paistab, kellel üldse on õigus kehtivaid eID sertifikaate väljastada, mis ühtlasi tähendab – millisest ahelast pärit isikusertifikaadid tunnistada allkirja andmisel ausateks ja autentseteks. Kui kontroll puuduks, kõlbaks ju iga õige pikkusega bitijada!

Ent sellega paikvaatlus ei piirdu. DigiDoc3 peab nüüd otsustama, kas uus TL on ka ise aus ja autentne – et keegi ei saaks valenimekirja ette sokutada. Sel eesmärgil on TL allkirjastatud eespool käsitletud ametliku võtmega. Miks oli seekordset ülemineku-uuendust vaja? Sest DigiDoc peab ju ometi kusagilt teada saama, et Vabariigi Valitsus on vahepeal kohaliku Eesti TLi allkirjastamiseks uue võtme kehtestanud.

Ühtlasi tirib DigiDoc3 alla ka mõne naaberriigi usaldusnimekirjad (TL) – eks ikka nende, kelle digiallkirju oleme harjunud kontrollima.

Allikas: kuvatõmmis

Usaldusnimekirjade allalaadimise teeb keeruliseks ja aeganõudvaks asjaolu, et lisaks kõigile praegu kehtivatele sertifikaatidele, mille alt hetkel isikusertifikaate väljastatakse, tuleb kaasa lohistada ka kõigi usaldusteenuse pakkujate kogu eelnevat ajalugu. Kes kunagi üldse on missuguseid sertifikaate väljastanud, mis turvatasemel, mis kehtivusajaga ja mille väljastamiseks… Õnneks on meil teenusepakkujaid seni peaasjalikult üks: SK.

Ent siitmaalt asi alles läheb huvitavaks. Nagu ühes varasemas blogikirjes mainitud, Eesti ei otsusta enam üksi, keda usaldada, vaid tuleb kiigata Euroopa vastavasse nimekirja hüüdnimega LOTL (List of the Trusted Lists). Kena küll, et Eesti valitsus otsustas ühe aeguva võtme (ja sellega kaasneva sertifikaadi) 23. novembri määrusega välja vahetada! Ent kuidagi peab see info jõudma ka ELi usaldusnimekirja (EU LOTL). Siis saavad kolm EU ametnikku allkirjastada oma võtmetega järgmise versiooni EU LOTList ning selle avalikult publitseerida.

Ja siinkohal saab ring täis. Varem uuendati EU LOTLi sisu nii harva, et automaatuuenduste peale ei pidanud mõtlema. Kuid digiasi areneb ELis gepardikiirusel. Viimasel ajal kaldub sinnapoole, et EU LOTL pakub uusversioone igal nädalal – taas lisandub mõni Itaalia usaldusteenus. Enamik neist muudatustest pole meid kuigivõrd puudutanud, ent Eesti uue allkirjavõtme listimisest ELi nimekirjas oleme ise eluliselt huvitatud. Või mille abi muidu saaks DigiDoc3 kontrollida Eesti usaldusnimekirja ehtsust? Kui aga tahame edaspidi kõigi välismaiste allkirjadega kursis olla – ning me vist tahame – siis tuleb vältimatult luua uuendusmehhanism ka EU LOTLi uuendamiseks reaalajas (nagu toimub EE TL puhul). Seda on plaanis teha ID-tarkvara järgmise reliisiga umbes aprillis või mais.

Kas märkasite, kui keeruliseks on maailm digiajastul muutunud? Enne kui pisike DigiDoc3 programm üldse saab tööle hakata, kogub see megabaitide kaupa teadmisi selle kohta, milliseid allkirju tohib usaldada, mis tasemel ja mis kehtivusega; lisaks laadib Interneti valitud kohtadest alla terve hulga hargmaiseid sertifikaadinimekirju.

Sestap muretsegem endale kiire netiühendus ning andkem DigiDoc3 programmile olukorrapildi allatirimiseks piisavalt aega.

PS. ID-tarkvara versioonide numeratsioon on sellest aastast muutunud. Kasutajate elu ja kasutajatoe (1777, abi@id.ee) töö hõlbustamiseks tähistavad ID-tarkvara versioone nüüdsest kalendriga seotud numbrid (aasta+kuu).