Kujutis on pärit Flickri Creative Commonsi varamust kasutajalt medithIT
CERT-ee infoturbe ekspert Anto Veldre kirjutab, miks ei saa eelmisel nädalal avaldatud OpenSSLi turvaauku võrrelda kurva olukorraga, kuhu inimkond sattus HeartBleedi tõttu.
Turvaaugud on justkui muulad, mis ei lase endid liigitada ei hobuseks ega eesliks. Muul turvaauguna on loomulikult väga paha loom, kuivõrd tal on nii hobuse kui eesli puudused.
Kuidas üldse turvaaugu ulatust hinnata?
- Kas katarsise suuruse järgi, mis augu avastajal avastuse hetkel saabub (stiilis “Issand, see pole ju ometi võimalik!”)?
- Või rahalise kahju kaudu, mis võib saabuda (kuid reaalselt ei saabu), tingimusel, et mitte keegi oma serverites ja koduarvutites seda auku ei parandaks?
- Või rahalise kahju alusel, mida firmad ja riigiasutused kulutasid IT-inimeste ületundidele?
- Või IT-töötaja töö keerukuse ja kiiruse alusel – paikamine nõudis öö läbi töötamist või oli väga keeruline parandamisprotseduur – näiteks tuli masinasse selle parandamiseks panna kolm erinevat CD-ketast ning õiges järjekorras.
- Või tädi Maali solvumise astme järgi, kes just ostis endale uue arvuti ja sai nüüd teada, et juba kolmandal päeval tuleb selles hakata vigu parandama?!
Eelmist, HeartBleediks nimetatavat OpenSSL-tarkvara turvaauku iseloomustas neli põhilist
asjaolu:
- Teda esines “kõikjal” – ehk siis väga paljudes serverites, sealhulgas väga turvaliseks peetud süsteemides.
- Ta saabus justkui Amori nool padrikust – turvaparandusi veel polnud ning päeva-paari jooksul oli suur osa süsteeme ilma kaitseta.
- Ärakasutamine oli väga ohtlik ning võimalik peaaegu passiivselt – tarvitses vaid serverilt midagi küsida ning server juba andiski delikaatset infot välja.
- Ärakasutajat polnud kuigivõrd võimalik kriminaalkorras vastutusele võtta (sest kuritegeliku kavatsuse tõestamine oli keeruline)
Suurim õppetund HeartBleedist oli tolle turvavea šokeeriv ulatus (2-aastane tagasiulatuv periood, mille kohta keegi ei saa väita, kas kuritarvitati või ei kuritarvitatud) ning paar päeva kestnud alandav abitus.
Viktimoloogia õpetab, et nii ebameeldiv kogemus tahetakse võimalikult kiiresti unustada ning mälus uue ja konkreetsemaga üle kirjutada. Seepärast pole ime, et mõned allikad, sh Guardian, üritavad avastatud auku võrrelda HeartBleediga.
———
Praegune OpenSSL turvaviga erineb HeartBleedist järgmiste tunnuste poolest:
- Turvapaik on saadaval veakirjelduse avaldamise hetkest. Kui HeartBleedi puhul ei pidanud mõne inimese närvid vastu ning kisa tõsteti enne ravimi leiutamist, siis selle turvavea avastajatel õnnestus talitada vastutustundliku teavitamise põhimõtete kohaselt – enne kisama ei hakatud, kui ravim saadaval.
- Kuigi seekordne viga on intellektuaalselt väga huvitav ja kaasakiskuv, nõuab tema ärakasutamine oluliselt sügavamaid teadmisi arvutivõrgust ja programmeerimisest. HeartBleediga võrreldes pole nii, et iga koolipoiss saab riigile või pangale jalaga tagumikku lüüa – teadmisi ei jagu!
- Erinevalt HeartBleedist, kus krokodilli püüti 50m pikkuse tamiiliga, jäädes ise aga ohutusse kaugusse, on seekordse vea ärakasutamiseks vaja asuda kahe arvuti vahepeal, st olla võimeline sideliini pealt bitte püüdma ja neid käigu pealt muutma. Seega, kui avastatakse rünne (ning eriti, kui sel on mitu ohvrit), on võimalik loogiliselt tuletada, kus ründaja pealtkuulamisjaam paikneb.
- Võõra traadi peal nuhkimise või võõrasse seadmesse sissemurdmise puhuks on Karistusseadustikus väga selged paragrahvid. Lihtsalt pealtkuulamisest või õnge väljaviskamisest ei piisa – ründeks on vaja väga keerulist ja mitme-etapilist tahtlikku tegevust.
———
Kokkuvõttes – olen veendunud, et praegust turvaauku ei saa siiski võrrelda kurva olukorraga, kuhu inimkond sattus HeartBleedi tõttu. Spetsialistid teavad, et mainitud kahe suurema turvanõrkuse kõrval on OpenSSL-nimelise turvakihi seest värskelt leitud ka palju pisikesi, mis on aga suurema avaliku kärata lihtsalt ära parandatud. Ka leidis OpenSSL tiim tänu skandaalile endale rahastamisallikad.
Enamik inimesi, kelle serveris või koduarvutis on lubatud automaatsed turvaparandused, peaksid olema mainitud ohu suhtes juba “vaktsineeritud”. Hetkel on jäänud riskigruppi veel vaid nn legacy süsteemid, ehk siis vanad süsteemid, millele kas paika pole saada või mille tootja pole enam kättesaadav. Ei saa välistada, et üksikud sellised süsteemid on järel nii erasektoris kui ka riigisektoris. Mingit üleüldist turvaohtlikku olukorda (nagu HeartBleedi puhul) aga täna kindlasti ei ole.
Enimlevinud distrod/vendorid on avaldanud asjakohased ülevaated uue augu
mõjust:
Võiks seda rõhutada, et isegi kui mingi viga jääb avatud koodis märkamatuks, siis varem või hiljem see leitakse ja paigatakse ära.
Seevastu kinnise koodi puhul pole meil mitte midagi võimalik teha, isegi kui teame TÄPSELT kuskohas on augud:
https://www.gnu.org/philosophy/proprietary-back-doors.html
Irooniline oli RIA teavitus paar kuud tegasi, et Windows XP “pole enam turvaline”. On ta kunagi üldse olnud või? Keegi naiivitar tõepoolest arvab et neid samu sisse-ehitatud tagauksi ei ole mingid suvalised vennad aktiivselt kasutanud 10+ aastat?