Anto Veldre, RIA analüütik
Käesoleva kirjutise eesmärk on selgitada X-tee olemust lihtsas ning arusaadavas keeles. Kirjutis on suunatud isikutele, kes puutuvad esimest korda sügavamalt kokku X-teega (näiteks töötavad ettevõttes/asutuses, mis plaanib X-teele minekut). Käsitleme X-teega seonduvat keerukat mõistetesüsteemi aeglaselt, alalhoidlikult ja algõpetuse vormis ning viime lugeja järgmisele teadmustasemele, kust tal on kergem edasi liikuda tehniliselt keerukamate ja täpsemate tekstide juurde.
Millest juttu teeme:
- Osas 1 (ehk siinsamas allpool):
- Kuidas käib moodne riigikorraldus ning miks seejuures vajatakse IT-d?
- Mida on vaja teada andmekogude turvalisusest?
- Püüame taastada arutluskäiku, mis viis kord X-tee tekkeni. Miks see loodi?
-
Osas 2:
- Inimeste äranummerdamine kui moodsa e-riigi aluspõhimõte.
- Mis elukas on turvaserver ning mis otstarvet see täidab?
-
Osas 3:
- X-tee osalised ja nende rollid: kes täpselt mida teeb ja mis sellest kõigest kasu on.
- Mõned keerulised mõisted ning teadmiste kontroll.
Enne kui üldse läheneda…
Taustateadmised
Alustada tuleks ju sellest, et igal tarkvaral on mingi otstarve – tarkvara on ju ikka loodud mingi kindla ülesande lahendamiseks. Mistõttu on tarkvarast võimatu rääkida ilma kontekstita, st tegemata juttu ülesandest, mille lahendamiseks see (konkreetne) tarkvara on mõeldud.
Kui jutt käib tekstiredaktorist, siis tekstiredaktori kasutamine täiesti ilmselt eeldab inimeselt kirjaoskust. Et sellesama tekstiredaktoriga kirjutada avaldust, peab kirjutaja aga kursis olema dokumendistandarditega (mida panna päisesse, mida pealkirjaks). Proovige näiteks Amazonase jõgikonna pärismaalastele selgitada, mis on tekstiredaktor – karta on, et jääte hätta, kuivõrd sealses ühiskonnas kirjalikke avaldusi ja CV-sid ei tunta.
Edasi, kui anda tavainimesele kätte töötav AutoCAD, siis ülima tõenäosusega ei suuda ta sellega maja projekteerida – mitte et see poleks võimalik, vaid kuivõrd tal on puudu oluline kogus taustateadmisi. Tõenäoliselt ei suuda vanaema toime tulla lapselapse arvutimänguga, sest vanaemal on puudu oluline kogus taustateavet (keda hittida, miks ja millise klahviga).
Nii ka X-tee olemust pole võimalik mõista ilma teatavate taustateadmisteta nagu ka üldse tunnetada vajadust säärase keeruka süsteemi järele.
Allpool anname kõigest vajalikust esmased eelteadmised.
Algteadmised riigikorraldusest
X-tee selgitamisel saab tavaliselt komistuskiviks asjaolu, et see tarkvara pole mõeldud mitte eraisikule koduseks kasutamiseks, vaid riigiasutustele ja organisatsioonidele oma ülesannete täitmiseks.
Et riik saaks toimida, peab olema täidetud mitu eeltingimust:
- Tuleb tuvastada isikute identiteet (et d’Artagnan ei saaks esineda Rootsi kunnina). Isikud nummerdatakse.
- Numbriline identiteet omistatakse ka maatükkidele, sõidukitele, firmadele ja aadressidele.
- Isikud, aadressid, maatükid jms on pidevalt muutuvates omavahelistes suhetes (keegi omab maatükki või müüb sõidukit). Seega tuleb kokku koguda ja säilitada terve hunnik suhte- ja tehingu- ja toiminguandmeid (n-ö näiteks: kes on kellega abielus, kas aastamaks ja rent on makstud, kas müügiluba on saadud või sõjaväekohustus täidetud).
Keerukus on seejuures üsna suur, säilitada tuleb isikute nimesid ja andmeid, nende elukohti, sugulus- ja ärisuhteid, tiitleid, maaomandi kaarte ning palju muud.
Ilma selliste süstematiseeritud andmeteta poleks ju tegemist riigiga, vaid lihtsalt ürgkarja või grupi seltsimeestega.
Vanasti peeti riiki savitahvlitel, seejärel pärgamendil ja siis paberil. Tänapäeval peetakse riiki arvutite ja andmebaaside abil – lihtsal põhjusel, et nii on kiirem ning sest sedasi saab moodustada üha keerukamaid seoseid. Paberplankide ja täidetavate lahtrite asemel on meil täna andmebaasid ja veebivormide sisestusväljad. Õiendid ja tõendid, mille hankimiseks tuli veel 30 aastat tagasi majavalitsuse uksi kulutada, on täna veebist mõne sekundiga välja prinditavad. Tõelise hullumeelsusena näib aga fakt, et Eesti e-riigis ei pea enam isegi autojuhiluba kaasas kandma, Haigekassa roheline kaart aga on lootusetult unustatud.
Kui keskajal võis kellegi pärimisõiguse tõestamiseks kuluda kümme aastat arhiivitööd, siis täna, eeldusel, et seadus on sõnastatud loogikavigadeta ning et inimeste sugulussidemed on korralikult andmebaasi kantud, kulub sama päringu teostamiseks vähem kui sekund.
Kokkuvõttes – riik ilma oma kodanike kohta käivate andmeteta pole põhimõtteliselt võimalik, riigi võimekuse ja elanike elukvaliteedi tänapäeval määrab aga teeninduse kiirus.
Louvre’i muuseumis asuv sumeri ostu-müügileping savitahvlil. Fotograaf: Marie-Lan Nguyen
Turvalisus
Turvalisusest rääkides mõeldakse eelkõige konfidentsiaalsust, ehk siis asjaolu, kellele ja mis tingimustel on mingi info kättesaadav. Teatud mõttes tuleb arvestada ka terviklusohtudega – ehk siis, kas keegi saab infot märkamatult muuta või kas saavad andmed ise hoiupurgis rikneda (mäletatavasti on Wanradt-Koelli katekismusest säilinud vaid 11 äranäritud lehekülge).
Üks kõige suuremaid ohtusid riiklusele on andmete kontrollimatu kogunemine ühte kesksesse andmebaasi. Mainitud oht ilmnes esmakordselt 1930-ndate Saksamaal, kus imporditud kartoteegisüsteemid (sisuliselt infotehnoloogia) leidsid kasutust teatud rahvastikugruppide selekteerimisel ja hävitamisel [IBM and Holocaust, Edwin Black].
Eestis realiseerus keskse andmebaasi oht aastal 1996, kui 26. septembri ETV Aktuaalses Kaameras demonstreeriti häkker Imre Perli loodud superandmebaasi. Ekraanil paistsid inimeste elukohad, parasjagu peaministriks oleva Tiit Vähi laenud ning üht-teist veel (EMT kõnede 3 kuu eristusi toona siiski ekraanil ei näidatud). [See seaduslik ebaseaduslik info…, Armin Berlin, Luup (1998) nr. 21, lk. 44–47].
Miks on säärane andmebaas ohtlik? Sest kui riigil peaks olema monopol oma kodanike andmete haldamiseks, siis säärase andmebaasi abil saab üliedukalt riigihaldusse sekkuda. Nende ridade autor mäletab Tallinnas ringisõitmist aastal 1996. Kui mõni jõmm liikluseeskirju rikkus või valesti parkis, oli võimalik sülearvutist tema telefonumber järele vaadata ning talle otse rooli helistada ja epistlit lugeda – kindlasti väga efektiivne tegevus. Kuid samas andmebaasis sisaldus ka alamjaotis “suhtlusringkonna analüüs” ning säärane tegevus on mistahes riigikorra ajal ikkagi ette nähtud vaid eriteenistustele, kindlasti aga mitte turult superandmebaasi ostnud lihtkodanikele.
Ametlikult pole Imre Perli baasiga seotud andmeleket kunagi tunnistatud ega ole ka kedagi selle eest süüdi mõistetud, samas läks piinlik õppetund täie ette ning edaspidi on Eesti riigis üritatud keskseid andmebaase vältida. Keskse andmebaasi risk on teada ka muudest riikidest, näiteks nimetame nn Andersoni reeglit – Cambridge’is resideeruv infoturbe professor Ross John Anderson järeldas, et keskne suur andmebaas, mida on kerge kasutada, on ühtlasi ka kergesti kuritarvitatav. Kui kõrvaldada võimalused kuritarvitusteks, muutub keskne andmebaas paraku kasutamatuks.
Veel üks salakaval lõks on seotud andmeterviklusega. Kui iga asutus säilitaks oma keldris kõiki andmeid, siis paratamatult juhtuks, et isiku andmed ühes asutuses uuendatakse, teises asutuses aga mitte. Nii tekiks ühest isikust mitu erinevate andmetega teisikut ning pärast pole võimalik öelda, milline neist on õige ja täpseim. Mõned riigid on duplikaate üritanud vältida baaside sünkroniseerimise abil, kuid siin tuleb sisse ajaline nihe – polegi nii lihtne gigabaite turvaliselt teise linna toimetada. Panga ühe filiaali andmebaasi järgi on minu aastane krediidimäär juba ära kulutatud, teise filiaali andmebaasi järgi veel mitte – kas märkate probleemi?
Seevastu kui püstitada nõue, et kindlat liiki andmed tohivad paikneda vaid ühesainsas andmebaasis (originaal!), siis paraneb andmekvaliteet lausa maagiliselt.
X-tee
Idealistlik disain
Alustada võiks sellest, et teadmine on jõud. Mida rohkem andmeid, seda võimsam jõud. Samas, demokraatia peamine funktsioon on võimu hajutamine. Loogiliselt arutledes jõuamegi nüüd välja ideeni, et demokraatlikus ühiskonnas ei peaks andmebaasid kasvama liiga keskseteks ega liiga suurteks. Iga ametkond võiks pidada omaenda andmebaasi, kuid ei tohiks omada koopiat kõigest muust (ammugi siis piraatkoopiat Imre Perli kommertsiaalsest sala-andmebaasist).
Sel juhul aga tekib probleem vähegi keerukamate päringutega. Nii näiteks, kui on vaja leida hulkuva (kuid kiibistatud) kassi omanik, siis peaks esimese päringu tegema lemmikloomaregistrisse ja teise rahvastikuregistrisse. Sel moel arutledes peaks igas asutuses olema eriti suurte õigustega töötaja, kel oleks õigus siseneda igasse andmebaasi, kust jõuame kiiresti tagasi (ülalpool juba välistatud) keskse superandmebaasi idee juurde, mis liiatigi oleks oluliselt aeglasem (mitu järjestikust päringut) ning ohtlikum (päringuid ilmselt tehtaks üle avaliku Interneti).
Vastuolulisele probleemipuntrale lahendust otsides jõudsidki Eesti koolitatud pead aastal umbes 2000 välja tehnoloogiani, mida tänapäeval nimetatakse X-teeks. Seni pole olnud ühtegi platvormi seiskavat juhtumit, mis on kindel märk, et ka kõige kriitilisemates situatsioonides (nt kübersõda) toimib hajus arhitektuur kõige paremini.
Meenutusi
Uuno Vallner on meenutanud: RISO algatas X-tee projekti umbes aastal 1998. Aastal 2000 sai valmis pilootprojekt, mida demoti avalikul konverentsil. Omavahel olid seotud kolm andmebaasi ning andmevahetus toimus üle XML-RPC. Põhilise töö ärategijad olid Tanel Tammet, Hanno Krosing ja Vello Kadarpik. Üks suurim väljakutse oli, kas kasutada mõne kommertsfirma omanduslikku vahekihitehnoloogiat või ajada läbi vaba tarkvaraga.
Uuno tegeles tollal SGML/ XML tehnoloogiate põhiste rakenduste loomise ja juurutamisega. Vello oli kasutanud XML teenuseid pangas töötades ja sealt pärines XML RPC idee. Aastal 2000 tellis RISO Tanel Tammetilt põhjalikuma kontseptsiooni (Tanel Tammet. XML rakendused ja XML-RPC põhine näidissüsteem) ning selle alusel asuti kirjutama hanget. Hankedokumendis sooviti kasutada SOAP tehnoloogiat, kuid konkursi võitja Assert (praegune Fujitsu ja Aktors) eelistas RPCd – sest SOAP oli tollal tehnoloogiana alles toores. Projekti vedasid Niilo Saard ja Aleksander Reitsakas. Asserti üks lepingupartnereid oli AS Cybernetica. Neil oli suur mõju X-tee loomisele, nad tegid sellele keskele logide aheldamise osa. Tänaseks on Cybernetica kujunenud X-tee põhitarnijaks. Muide, algselt ei olnudki lahenduse nimi X-tee, loojad kutsusid seda hoopis ristmikuks.
Aastal 2001 läks RISO tellitud X-tee käima ning füüsiliselt asus keskus Toompeal tollase Informaatikafondi keldris. X-teega tegelenud inimestest enamik olid tollal RISO palgal (Ahto Kalja, Riho Oks, Juhan Vene, Martin Undusk, Andres Kollist, Uuno Vallner, Katrin, Peeter), osa aga Informaatikafondi töötajad (Imre).
Tuleb aru saada, et eestlased mingit seniolematult uut infotehnoloogiat siiski kokku ei leiutanud, pigem leiutati olemasolevate infotehnoloogiate baasil uus riigipidamise viis (e-riigi tehnoloogia). Lahendus ise aga sai nimeks X-tee.
E-riigi teaduslik süvaanalüüs koos andmeturbesoovitustega on väga põhjalikult kirjeldatud Arne Ansperi teadustöös aastast 2001.
X-tee põhipostulaadid on järgmised:
- lahendus käib üle üldotstarbelise avaliku neti (see on otseliinist odavam, kallimat me poleks suutnud kinni maksta);
- iga ühendatud asutus on tuvastatav (krüptograafilise sertifikaadi abil). See välistab võimaluse, et häkker kusagilt lennujaama WiFist siseneb ja mõne andmebaasi tühjaks lutsutab;
- et aga odavus turvet ei ohustaks, käib kogu side üle krüpteeritud sidekanali. Kui tavaline turvasideks pruugitav VPN huugab kogu aeg, siis X-teel pannakse krüpteeritud tunnelid püsti vaid hetkedeks, kui neid ka tegelikult vaja läheb (TSL/SSL);
- andmevaldaja saab klientidelt nõuda, et iga päringut tegev isik tuvastataks (Eestis on see imelihtne – ID-kaart ja isikukood abiks);
- kõigest jääb maha jälg, st iga päring logitakse, samuti loendatakse isiku ja/või asutuse esitatud päringute koguseid;
- “vabu” päringuid (leia kõik mustad kassid Pimedal tänaval!) siiski teha ei saa. Kõik päringumallid on eelnevalt ette valmistatud. Ühtlasi saab ka päringulogisse kirjutada palju lühemalt – 2015. aasta juulikuu 5-ndamal päeval kell 13.00 ja 15 sekundit tegi isik 37412029381 asutusest (äriregistri koodiga) 12345678 päringu LemmikLoomaRegistrisse vastavalt mallile “koeraomaniku-tuvastamine.wsdl” (WSDL).
Loe edasi:
