Riigi Infosüsteemi Ameti analüütik Anto Veldre kirjutas 25.11.2016 Sirbis nukujuhtide mõjust Ameerika presidendivalimistele.
Kognitiivne dissonants loob tüdinute ja solvunute seltskonna, keda ei seo ühiskondliku lepinguga enam miski ja kelle edasised sammud pole ennustatavad.
USA presidendivalimiste järel tabas inimeste maailmataju kognitiivne dissonants: maailmamudeli ja õues kobrutava tegelikkuse vahel haigutas lõhe. Segaduses olid nii arvamusliidrid kui ka lihtkodanikud meil ja mujal, kusjuures osa neist pole oma stabiilset seisundit veel tagasi saanudki. Viimased paarsada aastat on demokraatia osas hardalt kopeeritud kõike USAs saavutatut. Ühtäkki saadi šokk – ilmsesti on see murdekoht, kust vanade arusaamadega enam edasi minna ei saa.
Valimistoiminguid on seni peetud pühaks ja puutumatuks demokraatlikuks protseduuriks, mis asub justkui väljaspool kriitikat. Ka valija autonoomsus ning tema võime teha informeeritud otsuseid on demokraatia puhul olnud väljaspool kahtlust. Me võime kahelda õlle hinnas, palga vähendamine toob kaasa depressiooni, jala peale astumine viha, ent hääletustoiming sooritatakse väidetavalt alati kaine peaga ning pärast tunde kestnud intellektuaalset kaalumist. Tean siiski vanainimest, kes valis Savisaare lihtsal põhjusel – 500 krooni pensionilisa Tallinnalt. Tegemist oli auvõlaga, mille korralik vanainimene loomulikult ka tasus.
Miks valimised on demokraatiale halvad?
Guardianis 29. juunil ilmunud artiklis „Miks on valimised demokraatiale kahjulikud?“ on osutatud valimiste hämmastavale sarnasusele pesupulbri reklaamimisega. Mõlemal juhul on paigas eelarve, meetodid ning spektaakli täideviimise eest vastutav meeskond, tegu on robustse tehnoloogiaga, mille väljund – vähe sellest, et see on ennustatav – on piisava rahasumma korral ka saavutatav. No ei, kes siis laseb end sedasi surnuks rääkida?! Aga pesupulbrit ju ikka ostame, todasama, mille reklaam telekas jookseb? Kui keegi ikka veel kahtleb kvaliteetse ajupesu toimivuses, siis tasub tutvuda Euroopa Parlamendi värske resolutsiooni ettepanekuga, kus on sõna(sta)tud ära Vene propaganda kurjus ja välja pakutud tõhusad vastumeetmed. Nassim Taleb on kirjutanud, et võitluses ja vaidluses ei võida mitte viisakaim ja ausaim, vaid ikka kõige ebatolerantsem.
Tehnosajandil on valimiste võltsimiseks palju peenemaid tehnoloogiaid kui kättpidi hääletuskastis või sala-shell’i pidi valimiskomisjoni keskarvutis ringi sobrada. Infoga manipuleerimiseks on ühisvõrkudes arutu hulk võimalusi, alustades teerulliga lükkamisest ja lõpetades kavalate деза-kampaaniatega. Kui kõik tuttavad laigivad sama kiisupilti, siis kasvab sotsiaalne surve, et ise ka nii teeksid. Inimest pole kuigi keeruline ära petta või lollitada. Meenutame mõjutamise klassikat, Edward Bernaysi teost „Propaganda“ (1928), Niko Tinbergeni ja Deirdre Barreti ülistiimuleid, võltsmälestuste tekitamise tehnoloogiat ning kõiksugu veenmiskunste.
Aastal 1957 sõnastas Leon Festinger ühe olulise tagasisidemehhanismi. Nimelt oleneb veenmise intensiivsusest, kas sihtmärk võtab veenmise rahulikult vastu (see juhtub siis, kui tema enda väärtushinnangud uusväitest väga palju ei erine), või leiab aset kognitiivne dissonants (kui lõhe väärtushinnangutes on märgatav): inimene tajub õudusega manipuleerimist ega lase end üldse milleski veenda. Brian Cugelman on käsitlenud ühes presentatsioonis conversion rate’i ehk veenmise edukuse määra.
Kunstmuru termini (astroturfing) müntis aastal 1985 Texase senaator Lloyd Bentson, et eristada korporatsioonide kinni makstud algatusi tõelistest rohujuuretasandi ettevõtmistest. Demokraatlikus ühiskonnas saab rahvahulgaga liputamise abil teatavasti suisa seadusi muuta, järelikult taandub kõik tehnoloogiale, kuidas (ja mis hinnaga) panna lambakari üht jalga käima. Seni suurimaks kunstmuruürituseks on hinnatud aastal 2008 Hiina poolt käima lükatud 280 000 pseudodissidenti, teise nimega Poole Jüaani Partei, kelle lojaalsete karjatuste vahele tegelike dissidentide hääl sumbuski. Toimib! Ka kurikuulus Peterburi trollivabrik töötab kunstmurunduse jõul, ent arvutite ajastul saab kunstmurunduse ka automatiseerida.
Nukujuhtimise süsteemid
Twitterboti (suhtlusroboti) ehitamiseks tuleb mõnekümne euro eest osta Raspberry Pi karbike ja paigaldada sinna vastav olmetarkvara. Profid võivad pruukida vabavaralist lahendust BirdWatcher, et seirata korraga tuhandeid kasutajaid. Twitterboti ehitamine ongi nii lihtne ja aastal 2013 hinnati bot’ide arvuks Twitteris 13 miljonit ja aastal 2014 juba 23 miljonit ehk 8,5% kasutajaskonnast. Kui sama tendents pädeb praegugi, siis moodustavad kümnendiku Twitterist tont teab kelle juhitud meemiputukad. Juba on saadaval ka vastumeetmed, mis leiab näiteks kirjutisest „10 juhist Twitteri varikonto tuvastamiseks“.
Facebooki kaudu kunstmurundamine tundub keerulisem: sõpruskonna ja ajaloota tegelane paistaks kohe silma, kuid 1,7miljardine sihtgrupp on küünlaid väärt mäng ning müügirobotid juba tegutsevad. On osutatud digiökosüsteemi muudelegi pisipuudustele, näiteks Google’i käes on võim valimisperioodil otsitulemusi mõjutada. Ent isegi traditsiooniliste valimiste puhul kasutatakse tänapäeval arvuteid, kui mitte muuks, siis tulemuste kokkulugemiseks. Aastal 2014 häkiti Ukrainas sisse keskvalimiskomisjoni ning vahetati ära numbrid presidendivalimiste failis. Asi korraldati sedasi, et diktor loeks televisioonis „tulemused“ ka kohe ette. Kas panite tähele: valimisi ei võltsitud, polnud ei e- ega i-valimisi, mida võltsida, aga keskvalimiskomisjoni arvutisse krati sokutamisega saavutati kõlapind ikkagi.
Sotsiaalvõrgu-eelsel ajastul oli inimese n-ö programmeerimine sama lihtne, ent see töömahukas tegevus ei eskaleerunud kuigivõrd. Tänapäeval on paraku olemas ka täpselt mõõdetav tagasiside. Tung end teistega võrrelda ja suhestada ajab indiviidi sotsvõrku, too paik on aga Mark Andrejevici digitaalse aediku kontsepti kohaselt varustatud täpsete mõõdikutega. Igast kohaleloivanud indiviidist jääb konkreetne jälg ning, mis veel hullem, ka igast tema psühholoogilisest reaktsioonist. Mõjutuspindu, -koefitsiente ja edutegureid saab nüüd reaalajas mõõta ning ebaedu korral stiimuleid kohemaid varieerida. Sotsvõrgu andmestik on sageli avalik ning põhineb reaalsete inimeste reaalsetel psühholoogilistel reaktsioonidel, mis võimaldab mõjutusroboti täpselt kalibreerida.
Nukujuhtimissüsteemide tormiline areng jääb tegelikult juba aastatesse 2010–2012, kui Vene välisluure koosseisu kuuluv sõjaväeosa nr 54939 tellis salajase riigihankega kolm süsteemi: need olid ühisvõrgustikes luuramiseks mõeldud Disput, hangitu analüüsimiseks Monitor-3 ning sotsiaalvõrku valeinfo paiskamiseks mõeldud Štorm-12. USA nukuhalduse (persona management) riigihanke võitis firma NTrepid aastal 2011. Demokraatlikule riigile kohaselt lubati igal nukujuhil kantseldada vaid 10 persona’t ning süsteemi tohtis pruukida vaid USA piirest väljas, nt ekstremismiga võitlemiseks araabia, urdu ja farsi keeles. Reaalses internetis on riigipiire tõmmata keerulisem, ka muudeti USAs aastal 2013 NDAA-nimelise seadusega ära 1948. aastast kehtinud keeld kodumaal propagandat teha.
Nüüdseks on nukujuhtimissüsteemid küpsed ja täiesti salongikõlbulikud, ühtlasi tundub, et ka kuluefektiivsed ja hästi varjatud. Filipiini presidendi paigaldamist Twitteri vahendite toel märtsikuus ei soovinud üldsus märgata, seega saabus šokk alles nüüd, kui rünnati pühamast pühamat – USA presidendivalimisi.
Hübriidsõda
Kindlasti oli tegemist hübriidsõjaga, kus psühholoogilisi, meemilisi ja küberrelvi tarvitati risti-rästi. Alustuseks murti sisse demokraatide ülinirusti turvatud meiliserverisse, siis valimiskioskeid valmistavasse firmasse. Kandidaatide esimese televäitluse järel tekkis Twitterisse võtmesõna „#TrumpWon“, mille juured viisid otseteed Peterburi trollivabrikusse.
Lõpuks, kaheksa päeva enne valimisi, helistasid USA ametiisikud Kremlisse ja palusid venelastel häkkimise lõpetada. Küsimusele, kas valimiste võitjal on ehk otsesuhted mõne Vene trollivabrikuga, ei oska netitehnik paraku vastata.
Häbijärgne maailm
Aasta 2016 tunnussõnaks on saanud „tõejärgne“ (post-truth). Koletu mõte: kas nüüd ongi nii, et mõned nukujuhid suudavad ühisvõrgustikke pidi analüüsida ning väikeste muudatuste najal juhtida iga inimese väärtushinnanguid? Kas meil ongi kujunemas avalikult häkitav maailm, kus iga indiviid allutatakse digianalüüsile, et seejärel tema väärtushinnangud sobivamaks lihvida? Kui nii, siis on vaja ju veel üht terminit: häbijärgne maailm on säärane, kus saladused, mõjutamistehnoloogiad ning whataboutism kasvab kõrgele üle lihtkodaniku pea. Inimestele kindlasti meeldib populistlik selgitus, et vale eriomadused tagavad talle internetis müütilise võimenduse ning et võltsmeeme levitavad isikud saab mõne eritunnuse järgi välja selgitada. Firma Cambridge Research aga väidab, et neil on andmelaos 4000 andmepunkti iga 230 miljoni USA täiskasvanu kohta. Äkki saavutab võimenduse hoopis see vale, mille eest nukujuhile parasjagu maksti? Ehk saab ka nakkuse kandjad valida vastavalt mahamüüdavale kaubale?
Mis tegelikult juhtus? Ei enamat, kui et taas sai üks tehnoloogia küpseks ning pääses relvalaborist kommertskasutusse. Tehnoloogilisi mõjutamisnippe harrastas ühisvõrgustikes mitu jõudu korraga, mistõttu veenmiseks kasutatud kanalid ja võtted astusid omavahel ristkorrutisse, kasutegurit kohati võimendades, kohati mõjutatavaid ärritades. Ent kognitiivne dissonants maailmavaatega astendatult loob tüdinute ja solvunute seltskonna, keda ei seo ühiskondliku lepinguga enam miski, kelle edasised sammud pole ennustatavad isegi süsteemi Disput abil … hmm, või siiski on? Usalduse kadumine ühiskonnas võib osutuda palju hullemaks, kui seda on kaua kardetud robotite mäss.
Nii et 2017. aasta KOVi valimiste tulemusi ei mõjuta mitte niivõrd internetihääletuse olemasolu või puudumine*, vaid meemide [Google: „ocaa accreditation covert“] kontrollimatu levik.
* Ühiskonnas napib arusaamist, mille poolest ikkagi erineb e-valimine i-valimisest. Mõlemal juhul tarvitatakse arvuteid, kuid võtmeküsimus on, kas riigil on kasutada mingi süsteem, et kodanik (valija) distantsilt kindlalt ja turvaliselt tuvastada. Eestil on see olemas ID-kaardi ökosüsteemi näol. Kui internetihääletust ameeriklastele selgitada, siis pole asi ei kaardis ega kiibis (neid võib väljastada iga vorstipood), vaid muus:
1) kogu kari on nummerdatud, kedagi ei saa samanimelisega segi ajada;
2) isikule on kaardi peale väljastatud krüptograafiliselt kange tõend, mis haakub teiste omataolistega ühtses PKI (public key infrastructure ’avaliku võtme taristu’) süsteemis;
3) elanikkond suudab kasutada internetti, arvuteid ja identiteedikandjaid.
Eestis on ID-kaardi lahendusi uurimas käinud mitu laialipillutatud diasporaaga rahvast. Internetihääletus sobiks neile suurepäraselt, kuid paraku on neil sooritamata eelsammud: rahvas on loendamata ja arvuti selgeks õpetamata.
Alguses oli meil Eestis e-hääletus ja nii pandi see sõna ka seadustesse. Kui välismaalased ei suutnud kuidagi aru saada PKIst ja isikukoodist, hakkasime eristama i-valimisi e-valimistest. I-valimised saavad turvaliselt üle interneti toimuda üksnes eeldusel, et rahvas on loetud ja avaliku võtme taristu toimib. E-hääletus seevastu tähendab suvalist kioski- või kasiinotüüpi värki, kus inimene saab valimiskomisjoni ruumides aparaadil vänta keerata ja nuppe litsuda ning lõpuks (ehk) väljastatakse kusagile (pilve, kettale, mälukaardile) ka tulemus. Olen väga päri kõigi kioskivalimise vastastega –toda süsteemi on ilmvõimatu turvaliseks teha. Vahetult enne USA valimisi murti taas sisse Sequoia tüüpi valimismasinasse. Tehtagu asju Eesti moodi ja sääraseid probleeme ei teki.