Category Archives: eID

Turvanõrkus, oht, risk…

Anto Veldre, RIA analüütik

Sissejuhatuse asemel

ID-kaardi tugiteenuse kaudu saabus RIAsse väga huvitav ja sisutihe päring, milles seoses ID-kaardi teoreetilise turvariskiga tõstatati kimp huvitava sisuga küsimusi. Et samad teemad võivad huvi pakkuda ka laiemalt, siis paneme küsimused-vastused avalikult blogisse välja. Loodetavasti leiavad neist pidepunkte kõik, kes on huvitatud e-riigi filosoofiast.

Küsimused jäävad krüptograafia, riskihalduse ja filosoofia piirimaile. ID-kaardi lihtkasutajale ei leidu siin ülearu palju huvitavat (TL; DR). ID-kaardi lihtkasutajat huvitavad pigem küsimused-vastused stiilis “kuidas ma saan seda teha” ning need asuvad hoopis siin.

Valdkonna terminoloogia

Eksisteerib kaks teadusharu, mille mõistmiseta on raske ID-kaardi teoreetilist turvariski analüüsida. Esimene neist on krüptograafia. Olen lugenud loengut „e-riigi tehnoloogiad“ ning kui RSA krüptosüsteem, räsid, võtmed ja sertifikaadid sihtauditooriumile kenasti ära selgitada, pole raskusi ka ID-kaardi kasutusaspektide mõistmisega. Häda on mujal – vanem põlvkond tundub krüptograafia suhtes olevat sama kirjaoskamatu kui liitprotsendi rehkendamisel. Tekivad konspiratsiooniteooriad stiilis „iga patsiga poisi selja taga paikneb ilmtingimata orav“. Ühtlasi on krüptograafiakursus liiga mahukas, et seda siinkohal amatöörina läbi viia.

Teine teadaolev teemalünk on riskihaldus. Pankades kindlasti osatakse riske rehkendada, kuid gümnaasium (ja mõnedel erialadel isegi ülikool) seda tarvilikku oskust ei anna. Tänapäeva tihedalt põimunud ühiskonnas on riskiarvutusest arusaamine siiski hädavajalik ning alustada võiks Nassim Talebi nimelise mehe läbilugemisest ja ärakuulamisest.

Nõrkus, oht, risk

Enne „turvaaukudest“ rääkimist lepime kokku terminoloogias. Lähtun ISO 2383-8 diagrammist, mida olen ise pisut modifitseerinud.

Mööda kesktelge laskub allapoole ohu realiseerumise kronoloogia. Algab kõik nõrkusest – see kas on või seda pole. Kui nõrkus leidub, siis selle pinnalt tõusetub teatav oht, et lugu võib lõppeda reaalse turvarikke ja (näiteks rahalise) kahjuga. Kuna turvanõrkused on moodsas maailmas päris sagedased, siis nende paremaks hindamiseks kasutatakse riski mõistet. Riski elemendid on (PDF):

  1. stsenaarium (mis saab viltu minna? = oht);
  2. stsenaariumi realiseerumise tõenäosus (enamasti protsentides);
  3. stsenaariumi realiseerumisel tekkiva (kahjuliku) mõju suurus (rahaühikud, maine- või usaldusekadu vms).

Seega – oht saab lähtuda mingist teadaolevast nõrkusest. ID-kaardi teoreetilise turvariski puhul on häda selles, et nõrkuse peale küll osutatakse (näpu asemel teadustööga), kuid nõrkuse ärakasutamiseks vajalikku valemit/algoritmi seni pole. On vaid ekspertarvamusi, et pärast valemi leiutamist ja avalikustamist oleks ühe võtme murdmise hinnaks nii- ja naapalju.

Riskihaldus

Riskihaldust on kõige parem ette kujutada tegutsemismaatriksina, kus üht telge pidi liigub ohu tõsidus ja teist telge pidi maksimaalne võimalik kahju. Riskimaatriks näeb välja umbes selline:

https://www.jisc.ac.uk/full-guide/risk-management

Punasega on märgitud need riskid, millega (nende ärahoidmiseks või mõju tasalülitamiseks) kindlasti tuleb tegeleda. Ülikõvasti lüüa võiv risk on värvitud punaseks isegi juhul, kui tema esinemise tõenäosus on üliväike. ID-kaardi teoreetilise riski puhul just nii juhtuski. Pole oluline, kui pisike on tõenäosus – ohuinfot eirata ei saa ega tohi.

Riskihalduse suureks probleemiks on nn neljanda kvadrandi (4Q) riskid, mille purustusjõud võib olla tohutu, kuid esinemise tõenäosus kas imepisike või andmete ja kogemuste puudumisel suisa arvutamatu. Seega – numbreid valemisse panekuks pole, sisulist riskihaldust sooritada ei saa. Tegu on paraja vastuoluga. Punaseks värvitud risk neljandas kvadrandis võib ju olla meile vastuvõetamatu, ent kui numbreid selle riski arvutamiseks ei leidu, siis mida teha?

Mida teha ohtudega, mis külastavad meid nii harva, et kogu senine ajalugu ei võimalda neid ette ennustada (the unknown unknowns)? Mida teha ohtudega, mille kohta arvandmeid hankida ei õnnestugi? Selgub, et inimmõistus sääraste ohtudega kuigi hästi hakkama ei saa. Nõuab korralikku enesedistipliini, et mitte hakata šarlatanina spekuleerima ja panikeerima. Nassim Talebi tsitaadid nn Musta Luige käsitlemismuredest on irvhambad kenasti ühele slaidile kokku võtnud:

Allikas: Internet

Filosoofiline küsimus – kuidas arvutada riski, mille ulatus ja alusoht pole lõpuni selged? Siit pärinebki termin teoreetiline risk – säärane justkui nagu eksisteeriks, aga välja arvutada, tõrjuda ning joonelt ära hallata seda ei saa. Tõsi, saab muuta mängureegleid – näiteks liikuda nüüdsest vaid sellistel metsaradadel, kus hundid ei jaluta.

Telekaparandaja aksioom

Sinu telekas ei tööta enam? Läks katki? Nojah, aga teleka sees läheb tegelikult rikki üks, maksimaalselt paar detaili korraga. Need jubinad tuleb leida ja parandada. Sellist lugu, et rikneks terve telekas (selle kõik elemendid või enamik) esineb vaid välgutabamuse ja teerulli korral.

Küllalt sarnane on lugu turvaprobleemidega. Mingi turvaohu realiseerumine tähendab küll suurt sekeldust, kuid oskuste ja asjalike ettevalmistuste korral on iga jama parandatav … ning parandataksegi. Keegi ei viska tervet süsteemi minema vaid seepärast, et mingi üks detail riknes.

Filosoofias ja krüptograafias on tavaks teistsugune lähenemine. Seal loetakse, et üks tilk tõrva rikub terve tünni ja seejärel tõmmatakse eesriie kinni. Tegelikus elus nii ei saa – kasvõi juba kindlustunde ja investeeringute kaitse pärast. Panka ei panda kinni üksnes seepärast, et mõni turvarisk kusagil realiseerus.

1990. aastatel, kui infotehnoloogiat äris alles kasutusele võeti, kippusid turvaskandaalid “määrima”. Häkkerid murdsid kusagile sisse, avalikkus sai juhtumist teada ning kahtlane vari saatis firma mainet veel aastaid. Täna on IT koos kõigi puudustega kasutusel pea igas äris. Järjepanu murtakse sisse USA suurkorporatsioonidesse… Umbes aastast 2010 on suhtumine teistsugune: e-teenustel pole süüd, et mõni tehnoloogia kohati alt veab. Viga parandatakse, teenust osutatakse edasi, ärijuhi süü on väike. Seda paradigmamuutust tuleb kindlasti silmas pidada, enne kui filosoofidelt pärit pärispatu mõistet laiendada reaalselt toimivatele süsteemidele.

Derivaat Andres Puttingu (Delfi) fotost

Infotehnoloogias jookseb süü ja süütus pardi seljast maha nagu järvevesi. Ehk siis – kuitahes suur on „turvaauk“, see lihtsalt parandatakse ja elu läheb edasi.  Praegu käimasolevas juhtumis aga pole isegi mitte veel auku – on vaid teoreetiline risk. (Kuid oleme ausad: reaalse turvanõrkuse ilmnemist ei saa välistada – see võib ilmneda näiteks homme).

Küsimused-vastused

Oluline: kõnealune nõrkus ei ole oma olemuselt üldse seotud Eesti ID-kaardiga, vaid kujutab endast hoopis konkreetse kiibitootja konkreetses tooteversioonis ilmnenud „iseärasust“. Sama toode on kasutuses paljudes teistes riikides ja rahvusvahelistes korporatsioonides. Teisisõnu – olnuks see nõrkus pikalt teada, saanuks pättusi toime panna seal, kus seire ja küberturbe võimekus on Eesti omast väiksem, kuid teenitav tulu oluliselt suurem, kui tädi Maali pension.

Täpseid ja konkreetseid riskistsenaariume on seni arutatud ikka erialainimeste õppustel ja küberturbespetsialistide väga piiratud seltskonnas. Nagu igal muul alal, stsenaariumite läbimängimisest ja arutamisest on kasu hiljem, kui lajatab mõnest turvanõrkusest tingitud oht. Krüptograafiliste algoritmide ja krüptograafiliste seadmete puhul on taevas musti luiki (arvutamatult tühise tõenäosusega apokalüptilisi stsenaariume) täis, küsimus pigem selles, kas mõni neist ka maha maandub.

Meie põhiküsimus on – kas inimese ID-kaarti on võimalik võltsida? Lääne taustaga küsijatele pakub lisaks huvi, kas inimese identiteeti on võimalik üle võtta – tänu sealsetele muldvanadele tehnoloogiatele on neil suur kiusatus reaalsed tehnoloogilised mured sildistada identiteedivarguseks.

Identiteet kui eraldi uurimissuund on isegi lääneriikides alles lapsekingades. Eesti identiteedihalduses hoitakse kaks selgelt lahus kihti:

a) on baasidentiteedi mõiste. Inimest pildistatakse, temalt võetakse sõrmejäljed, uuritakse tema päritolu ja dokumente (vanemad, sünnitunnistus, jne). Nende andmete põhjal tekib PPA üliturvalisse andmebaasi inimene – ehk siis järjekordne baasidentiteet, mille alusel dokumente väljastada.
b) on idenditeedikandja mõiste (pass, isikutunnistus jne). Säärase eriliigiks on elektroonilised identiteedikandjad. Identiteedikandja roll on ajutiselt, kuni kehtivusaja lõpuni või tagasikutsumiseni esindada eelnevalt olemasolevat baasidentiteeti.

Baasidentiteedi paradigmale vastavalt on Eestis identiteedi ülevõtmine ülikeeruline: selleks tuleks rünnata erakordselt turvalistena (ISKE S3K3T3 või kõrgem) peetavaid andmekogusid PPA haldusalas, kuid sel pole vähimatki pistmist ID-kaardi kandjatega, vt Maarika juhtum. Identiteedi kandja (seadme) ülevõtt on võimalik vaid ajutiselt, kuivõrd tagajärgi saab olemasolevate logide põhjal nii avastada kui ka tagasi pöörata.

http://www.id.ee/index.php?id=36819

Küsimus 1

Q1: Kuidas on tagatud 100% krüptograafiline kaitse Mobiil-ID sekundaarse ründe vastu? Selgitan. Mobiilioperaatorid minuteada omalt poolt füüsilist ID-kaarti ei kontrolli ja SIMide väljastus käib vaid digitaalse tuvastusega. Seega on võimalik, et pahaline, kellel on õnnestunud digitaalselt võltsida minu ID-kaart, logib sisse mõne Eesti mobiilioperaatori iseteenindusse, tellib sealt oma aadressile Mobiil-IDga SIMi ning aktiveerib selle politsei lehel. Kui ma juhtumisi ka ise Mobiil-IDd juba kasutan, siis saan sellele jälile, aga kui inimene seda ei kasuta, siis ta seda ei saa aru, et isegi pärast seda, kui tema taskus olev ID-kaart saab uuendatud, siis on kellelgi olemas tema identiteet mobiili SIMis.

A1: Selles kirjelduses on tubli annus hajusaid spekulatsioone. Helistasin üle meie mobiiliteenuse pakkujad ning küsisin, kuidas nad veebis tellitud SIM-kaardi tarbijani toimetavad. Tuleb välja, et kulleriga. Kulleril on kohustus nõuda saajalt füüsilist dokumenti ning kontrollida tema isikusamasust. Mistõttu mainitud rünne läbi ei läheks.

https://www.npmjs.com/package/busted

Teine arusaam, mis silma riivab, justkui peaks „krüptograafilise ründe“ vastu kindlasti võitlema just „krüptograafilise“ kaitsega. Ei midagi taolist! Vastus võib vabalt olla asümmeetriline. Kaitse võib toimida hoopis organisatsiooni, IT-arhitektuuri või protsesside tasemel. Digitaalse turvalisuse tagamiseks tuleb teha ja tehaksegi pidevat tööd.

Ega digiriik seisnegi allkirjade süüdimatus ventilaatorisse loopimises ning ootamises, et mida põnevat nendega seal edasi juhtub. Eesti inimese käsutuses on mitmed tehnilised vahendid riskide vähendamiseks. Kõige aluseks on ID-kaardi haldusvahend. Seal on menüüpunkt „Mobiil-ID“, mille alt tuleb vajutada „Kontrolli mobiil-ID staatust“.

Seejärel tuleb portaalis eesti.ee seadistada oma e-postiaadress. Vajadusel saab RIA konfigureerida uuendamis- ja väljastamisteadete saatmise eesti.ee e-postiaadressile – nagu näiteks toimus sertifikaatide uuendamise käigus. Oma allkirjastamissertifikaatide kasutamist saab tagantjärele kaeda ka SK veebisaidist. Täna on avalikkus juba hästi kursis ka Andmejälgija ja selle võimalustega. Kokkuvõttes – võimalusi on ja neid tuleb juurde.

Kordan üleskutset: kes veel pole oma @eesti.ee meiliaadressi suunanud talle kuuluvale e-posti aadressile või pole meeles, kuhu see parasjagu suunatud on, siis teha see suunamine korda esimesel võimalusel.

Lisaks:

  1. seadus sätestab identiteedivarguse kriminaalkuriteona;
  2. on olemas arvukad logid, sh aheldatud toimingulogid, mistõttu: ka kõige hullema korral on tagajärjed kergesti tagasipööratavad;
  3. on olemas seire – see tähendab, et risk kohe kuidagi ei saa totaalses ulatuses realiseeruda.

Tulevikuvõimalustest: olen juba kuulnud uuest nägemusest (thnx to T.K.), mille kohaselt digiriigi edasine areng võiks ka e-suhtlusse sisse viia “ukseltmüügist” taganemise printsiibid – näiteks 14-päevase taganemisõiguse digiallkirjadest, mis kogemata „juhtusid“. Täna on see siiski vaid idee.

https://www.jeremysaid.com/blog/three-features-of-conversion-psychology-that-will-attract-the-modern-customer/

Küsimus 2

Q2: Teoreetiliselt on võimalik, et kellelgi on turvaauk juba olnud teada ning tal on olemas andmebaas Eesti isikute avalikest ja privaatvõtmetest. Tehniliselt on olnud võimalik seda rünnet ette valmistada päris pikalt, umbes 3 aastat, niikaua kui selle partii ID-kaarte on väljastatud. Samuti on muuseas olnud võimalik võltsitud IDde abil tellida mobiil-ID kaarte kogu see aeg ning tuginedes vabavarana kättesaadavale ID-kaardi tarkvarale on individuaalse ja massiründe tarkvara olnud suhteliselt lihtne kirjutada. Krüptograafia vaatepunktist võib seega kõik lepingud ja muud tuvastused (näiteks pangaülekanded, e-hääled valimistel jne), mis nende kaartide või mobiil-IDde abil digitaalselt tehtud, seada kahtluse alla ja lugeda krüptograafiliselt kui mitte kehtetuks, siis vähem kindlalt tuvastatuks. On selge, et 100% kindlust ei paku ükski vahend, küsimus on, kas uues valguses ümber hinnates saadav tuvastuse tugevuse % ületab seadustes nõutava tugevuse % (mis iganes need numbrid on) piisavalt?

A2: Alustagem taas terminoloogiast. “Turvaauk” on turvanõrkuse rahvapärane nimetus (vt diagramm ülal).

ID-kaardi kiip ja sarnased turvavahendid on turvasertifitseeritud. Sertifitseerimise käigus testitakse toote turvalisust ja normidele vastavust ning vastupidavust ka väga kurikavalatele rünnetele. Kasutatakse parimaid praktikaid ja teaduse uusimaid saavutusi. Juhuslik laupäevahäkker jääb nii keerulise tootega kindlasti jänni. Kiip vastab kõikidele karmidele normidele ning kannatab välja ka kolm aastat tagasi tuntud ründemeetodid.

Ent aeg ei peatu. Teadlased töötavad uute meetodite kallal pidevalt. Nüüdseks leiti ei muud, kui veel üks matemaatiline võimalus krüptograafia kallal urgitseda ning usutakse (!!!), et ärakasutamise potentsiaal (!!!) on olemas. Turvatoodete puhul ongi vigade otsimine ja avastamine täiesti tavaline nähtus (parem teeme seda ise, eks!), kuid praktikas on üsna võimatu olla selles tegevuses kiirem ja parem kui maailmanimega teadlaste grupp.

Teisalt – miks peaks keegi säärast matemaatilist võimekust vaka all hoidma, kui sellega pääseks kohe püünele – au ja kuulsust tekiks teaduspreemiani välja ning raha lausa voolaks autorite pangaarvetele? Sestap ütlen – selliselt konstrueeritud näide pigem ikkagi kuulub ulmevaldkonda, stiilis: “kui mul vaid oleks ajamasin, küll siis me alles elaksime teistsuguses maailmas.“

Lähen täpsemaks:

  1. andmebaas “Eesti isikute” avalikest võtmetest. Säärane info ongi olnud avalik (SK LDAP) ning kujutab endast e-riigi kohustuslikku atribuuti, milleta teatud e-teenused ei töötaks. On omaette jututeema, kas selle andmekogu üksikud kirjed peaksid olema agregeeritavad või kas isikud, kes ongi seda infot agregeerinud, on ühtlasi sooritanud mingi süüteo. Ilmselt selleteemaline õigusselgus tulevikus paraneb.
  2. andmebaas Eesti isikute salajastest võtmetest. Ei, seda küll mitte! Privaatvõti on ikka tegelikult ka salajane ning kasutatav üksnes omaniku poolt. See on avaliku võtme taristu üks määravaid printsiipe. Mingit privaatvõtmete andmebaasi ei eksisteeri ega tohigi eksisteerida. Päris tugev osa eID ökosüsteemi arhitektuurist ja disainist on suunatud sellise andmebaasi tekke vältimisele.
  3. Massrünnete läbiviimise lihtsus on illusoorne. Kas meeldib seda tunnistada või mitte, massründed avastatakse (seire!).
  4. Krüptograafia ja juura on kaks täiesti erinevat distsipliini. Lepingute kehtivuse üle otsustab kohus ning sageli on see võimalik krüptograafilisi teadmisi omamatagi. Kuid vajadusel kutsutakse kohtusse asjatundja.
  5. nagu ülal juba vastatud, logid võimaldavad kriminaalsete toimingute nii avastamist kui vajadusel ka tagasipööramist.
  6. Nagu ülal vastatud, seire väldib kriminaalsete toimingute skaleerumise.
  7. Väide, et mitte miski pole turvaline, kuulub filosoofia või pigem religiooni valdkonda (saunaakna sündroom). Reaalsetes tehnosüsteemides tegeldakse filosoofia asemel siiski riskihaldusega.
  8. Ei, täna seadus ei esita lävesid ühegi konkreetse tehnoloogia keelamiseks või peatamiseks. Otsuse teeb pädev instants igakordselt ja fakte arvestades. Keerulisematel juhtudel moodustub otsus kihiliselt – näiteks RIA annab hinnangu tehnoloogilistele riskidele ja valimiskomisjon või pangad võtavad täitsa iseseisvalt vastu oma (ärilised) otsused.
  9. Teoreetilist rünnet eristab praktilisest asjaolu, et viimase puhul on teadmus, eelarve ning äriprotsess kvantiseeritav (numbritega väljendatav). Esitatud spekulatsioon – on olnud võimalik seda rünnet ette valmistada päris pikalt, umbes 3 aastat – on luululine, eirates viimase kolme aasta teadussaavutuste dünaamikat ning osavalt väänates alusparadoksi, mille kohaselt turvalisus polegi tõestatav (ebaturvalisus aga on).

Muide, e-hääletusest – ebamõistlikult suure rahakotiga kindlasti saab tellida nii tuld kui tsirkust. Ent antud turvaohu kontekstis on viinapudel valuutana otstarbekam kui 80 000$ mahus teadustihedat arendustööd… ja seda vaid ühe ID-kaardi murdmiseks, lisapiirangutest rääkimata … vaja ju veel ka võõrasse arvutisse ronides kriminaalkuritegusid sooritada, seireradar ära petta jne.

Küsimus 3

Allikas: condo.ca

Q3: Dokumentide ületembeldamise kohta viimane küsimus. Ma olen teinud digiallkirjaga lepingu ebausaldusväärse partneriga mõnda aega tagasi. Selgus, et digiallkiri seal ei ole siiski turvaline ja lepingu sisu on olnud võimalik muuta allkirja kehtivaks jättes. Üks teie soovitus on TeRa rakendusega lisada ajatempel. Samal ajal (või näiteks pisut varem) ka mu ebausaldusväärne lepingupartner, kes on muutnud lepingu dokumenti, saanud lisada sinna samamoodi ajatempli. Tulemusena on eri osapooltel erinevad lepingu variandid, millele mõlemale on lisatud turvalised ajatemplid. Mõlemad pooled esitavad selle kohtule ja kohus ei suuda digitaalselt tuvastada kumb on õige. Kas saaksite selgitada pisut tehnilisemale inimesele, kel on mingi arusaam avaliku võtme krüptograafiast, kuidas ajatempli lisamine muudab lepingu sisu usaldusväärsemaks? Lugesin abiinfo kahte artiklit selle kohta ja kahjuks seda seal ei selgitata.

A3: Esmane soovitus muidugi on ebausaldusväärse partneriga juriidilisse vahekorda mitte astudagi.

Ilmsesti käib jutt vananeva räsialgoritmi juriidilisest tõlgendusest. Ületembeldaminegi pole mitte “üks RIA soovitusi”, vaid tegelikult suisa peamine vahend räsialgoritmide elutsükli tagamisel. Asjaolust, et RIA on TeRa loomisega eraisiku elu lihtsamaks muutnud, ei maksa välja lugeda produktisoovitust – igaühel on õigus oma allkirju üle allkirjastada ükskõik missuguses tehniliselt pädevas teenuses (või jätta see üldse tegemata ja sattuda vastakuti võimalike tagajärgedega).

Kirjeldati hüpoteetilist olukorda, kus üleallkirjastamine ongi juba hiljaks jäänud. RIA on säärast tulevikku hoolega vältinud, on tegutsenud piisava ajavaruga, et säärast stsenaariumi igati vältida. Juba enam kui kolm aastat on kasutusel BDOC 2.1, viimase paari aasta jooksul ka ASiC-E konteinervorming. Kumbki ei toetu SHA-1 räsile – teisisõnu, kumbki ei vaja üleallkirjastamist. Seega ületembeldamise võtmes räägime ikka 2–3 aasta tagustest ja vanematest dokumentidest.

Kui taas reaalsesse ellu naasta, siis miks ometi on lepingu osapooled oma kohustusi seni hoolega täitnud ja alles nüüd, ületembeldamise uudist kuuldes, kohtukulli ette astuvad? Eks kohuski kaeb asjade senist käiku ja imestab. Kohus ehk küsib – miks te varem oma arve kenasti ära maksite ning alles nüüd perutama asusite?

Mis aga puudutab täna loodavaid DDOC-allkirju, siis selliste loomise võimaluse on riik tarkvarast eemaldanud. Iga nüüdisajastatud keskkond annab sellise allkirja peale hoiatuse. Peab olema parasjagu ignorantne, et DDOC-allkirju täna inertsist edasi vorpida.

RIA monitoorib algoritmide elueaga seonduvat igapäevaselt. Ehk mingil hetkel väljastabki riik/RIA hoiatuse selle kohta, millal saabub viimane kuupäev, kust alates ka üleallkirjastamine ei aita. Ent ega ületembeldamise eesmärk polegi lepingulistele partneritele patukustutuskirju lunastada, vaid teha seaduskuuleka inimese olukord maksimaalselt lihtsaks.

Kui aga keegi on jätnud soovitused kuulda võtmata ning pole oma allkirju tänaseks üle tembeldanud, siis eelkõige rikub ta hoolsuskohustust ikka iseenda ees. Kas sellel hilinemisel on mingi juriidiline tagajärg või mitte, seda otsustab kohus ning teeb seda ikka alles siis, kui on olemas reaalne osapooltega vaidlus, mitte hüpoteetilised krüptilised konstruktsioonid.

Juhul, kui keegi allkirjastas oma lepingud üle eelmisel kuul ning digiallkirja aluseks olevad algoritmid kuhtuvad alles järgmisel aastal, siis ei saa ülalkirjeldatud kohtuvaidlust lihtsalt tekkida – praeguse parima teadmise kohaselt ei olnud vastav algoritm augustis 2017 veel praktikas võltsitav, misläbi eelhoiatus ja ületembeldamine ongi oma eesmärgi täitnud.

See ongi selgitus üleallkirjastamise lisaväärtusest – uus krüptograafiline ajatempel hetkest, mil eelnev tehnoloogia veel polnud  praktikas rünnatav, lükkab best-before tähtaja piisavalt tulevikku. Liiatigi – iga konkreetse dokumendi risk oleneb ju veel ka osapooltest endist, vaidluse mahust ning kogu loost vaidluse taga. Pelk tehnoloogia olemasolu (kirves poes müügil) ei määratle riski suurust.

Epiloog

Arvamus, et kohus ei suuda tuvastada “kumb [dokument] on õige”, on naiivne. Juba Hammurapi (DOC) ajast on juristid nende ette püstitatud küsimustele alati mingi lahenduse leidnud – olgu siis parema või halvema. Ühtlasi ei saa digitaalse maailma hästi teadaolevaid iseärasusi õigusmaailma lihtsustatult üle kanda.

Nimelt digimaailmas ei ole põhimõtteliselt võimalik selline kategooria nagu “õige” (näiteks dokument). On bitikombinatsioonid, millel puudub iseseisev kvalitatiivne mõte – suvaline bitikombinatsioon omandab tähenduse alles läbi konteksti ja tõlgenduse (mida elektroonilise allkirja iga viimase kui biti osas sätestavad seadused). Teisisõnu – reeglid on ette kindlaks määratud.

Et bitikombinatsiooni ühiskonnas kasulikuks pöörata, on alati vaja enne määratleda eeltingimused ja kontekst – IT-disain, protseduurid, seadused ja algoritmid – mille vastutustundliku järgimise korral on bitikombinatsioonide kasutus ühiskonnas ohutu. Bitikombinatsioonide tõlgendamine konkreetses ajas, kontekstis ega seadusruumis ei valmista seetõttu raskusi ei ühiskonnaliikmetele ega kohtule.  Juhusliku puu otsas kasvav bitikombinatsioon ei esinda tõesti midagi ega kedagi.

Kroomitud teras

Autor: Anto Veldre, RIA analüütik

Selle suve lõpp saab olema äkiline – juhtub see, mida oleme juba pea kaks aastat vastutuult ennustanud: et ühel heal päeval keerabki Google sirviku Chrome kruvid koomale ega lase ID-kaardiga e-teenusesse isikuid, kelle kaardile on sattunud iluvigased sertifikaadid.

Millenniumlaste põlvkonnale, kes üle ühe nühvliekraanitäie korraga läbi lugeda ei täi, ütleme seetõttu kohe ära – eID pruukimiseks netis leidub ometi ju ka muid sirvikuid peale Chrome’i!

Kas see teema mind üldse puudutab?

Esimene ja kõige tähtsam küsimus – kas uudis puudutab kuidagi just mind? Küsimus on oluline, sest sertifikaadiuuenduse eelmine teavituslaine tõi meie telefonide otsa 70-aastased prouad, kes kartsid, et nende ID-kaart olla ehk tagaselja kehtetuks tunnistatud. Ei midagi säärast! Füüsiline ID-kaart ja elamisloakaart kehtivad isikut tõendava dokumendina kenasti edasi, mõningased seiklused puudutavad üksnes kaardi kasutamist Internetis.

Lakmusküsimus: kas Sina tarvitad oma ID-kaarti Internetis mõnesse e-teenusesse sisenemiseks? Viisil, et internetisirvik (brauser) küsib Sinu käest PIN1 või PIN2 koode? Kui JAH, vaid siis loe edasi, igal muul juhul mine ja naudi kena hilissuve, kuniks säärane veel kestab!

Aga … ma ju kasutan ID-kaarti elektrooniliselt! Pistan seda lugerisse Prismas, Apollos ja Olerexis? Tõepoolest, elektrooniliselt küll, aga PIN-koode seal üldjuhul ei nõuta ja sirvikust Chrome pole kassaterminalis lõhnagi, ehk siis – endiselt mine ja naudi vananaistesuve!

Tallinna Deed vs Chrome 61

Kord kodulinn Tallinnat pidi ringi jalutades leidsin liiklusmärgi aluse koos kivisse valatud kirjaveaga:

Pilt: http://tallinncity.postimees.ee/1262796/dalentide-linn-dallinna-deed

Raske tagantjärele oletada, kuidas säärane valuaps läbi lipsas, kuid üks on selge – liiklusmärki hoiab vigase kirjaga post püsti täpselt sama turvaliselt kui mistahes muu kirjaga post.

Oleme varem pikalt kirjeldanud (siin ja siin), kuidas nn negatiivse mooduli viga üldse tekkis, kuid üldiselt on tegemist samalaadi veaga, kui “Tallinna Deed”.

Igatahes on nüüd asjalood sedakaugel, et 5. septembrist 2017 laaditakse sirviku Chrome kasutajatele arvutisse uusversioon numbriga 61. Millega seoses, kui kasutaja isikusertifikaadid on iluvigadega nr 532048 ja/või 534766, siis paneb Chrome oma karvase käe vahele ning väljastab tehniliselt täpse, kuid sisult täiesti mõttetu veateate: „ERR_SSL_CLIENT_AUTH_CERT_NO_PRIVATE_KEY“. Enamike kasutajate jaoks on see hiina keel, sama edukalt võiks öelda: Böö!

Ah jah – keegi pole vigase sertifikaadiga karistanud just Sind isiklikult. Enne oktoobrit 2015 toodetud kaardid vastasid kenasti tollasele arusaamale kvaliteedist. Tõlgendus, nagu ka Google’i firma hinnangud, on muutunud normaalse arengu käigus. Alates oktoobrist 2015 väljastatud kaardid on igati korras ka tänase tõlgenduse kohaselt. Seejuures ei saa me välistada, et mõne aasta pärast leitakse puudujääke või arenguvõimalusi tänastelgi kaartidel…

Mis saab edasi?

Kuidas täpselt ja mis ulatuses uuendamata sertifikaatide teema Sind puudutab? Kuna Chrome’i turuosa sirvikute seas on suurusjärgus 70% ja ülalnimetatud kahest bugist jätkuvalt puudutatud kaartide kogus on umbes 270 000, siis päris paljudel inimestel tasuks siinkohal süveneda. Sest nüüd võib Sul tekkida väga konkreetne mure.

KUI Sinu isikusertifikaatides esineb mainitud viga NING Sa üritad pärast 5. septembrit 2017 Chrome’i uue sirvikuga (v61) mõnda e-teenusesse siseneda (mis nõuab PIN1), SIIS ajab uus Chrome sõrad vastu. Sa ei saa siis enam oma ID-kaardiga siseneda ei netipanka, eKooli, eesti.ee portaali ja kes kõik teab, kuhu veel. Küll aga on tehtud poliitiline otsus, et e-hääletamine sügisestel KOV valimistel on igal juhul võimalik (ja liiatigi veel turvaline ka).

Hetkel käibel olevad ID-kaardid (elamisloakaardid, digi-ID ja e-residendi kaardid) jagunevad kolme suurde kategooriasse, mis on pildil tähistatud värvidega: punane, sinine ja roheline.

Tuleb vaadata oma kaardi väljastamise kuupäeva (trükitud kaardi tagaküljele) ning selle alusel liigitada oma kaart ühte järgnevast kolmest grupist.

I – PUNANE – kaart on väljastatud enne oktoobrit 2014. Oluline on teada, milline iganes on Sinu olukord, kaardi endaga tegelemiseks on praegu juba hilja (mäletad ju, neid sai uuendada vaid 1. juulini 2017). Sinu valik – kas lähed võtad oma raha eest PPAst uue kaardi, sinna lisaks (kui veel pole) ka m-ID VÕI hakkad 5. septembrist Chrome’i asemel mingit muud sirvikut kasutama oma lemmikutesse e-teenustesse sisenemiseks. Muide, e-residentidele nii ammu veel kaarte ei väljastatud.

II – SININE – Sinu kaart on väljastatud vahemikus oktoober 2014 kuni oktoober 2015.  Erinevus PUNASE grupi sertifikaatidest – Sa saad endiselt sertifikaate uuendada. Selleks ava ID-kaardi haldusvahend ja vajuta nupule “Uuenda” (sertifikaate). Kui midagi ei juhtunud, siis kas polnudki vaja uuendada (kõik oli niigi korras või Sa läbisid uuenduse juba varem) või siis oli tegu mõne muu kaarditüübiga. Seega usalda ID-kaardi haldusvahendit – kui uuendamist oli vaja, siis see sooritatakse. Kuidas üle neti uuendamine täpselt käib, sellest loe siit (ja vaata juurde YouTube’ist õppevideot).

III – ROHELINE – Kui aga Sinu kaardil ilutseb väljastuskuupäevana oktoober 2015 või hilisem, siis on sertifikaatidega korras ning Sa ei pea mitte midagi tegema. Kui Sul sellegipoolest miski ei tööta, siis probleem võib mõnikord asuda ka ekraani ja tooli vahel, või väga harvadel juhtudel siiski ka konkreetses e-teenuses.

Allikas: http://knowyourmeme.com/memes/pebkac

Neile, kes armastavad pedantseid juhiseid, olgu siinkohal ära toodud ka otsuse tegemise voodiagramm:

Numeroloogia

Aktiivseid kaarte on eID ökosüsteemis hetkel arvel 1 294 653. Juuli lõpu seisuga leidus kaarte, mida oli viimase 12 kuu jooksul vähemalt ühel korral elektrooniliselt kasutatud, kokku 695 799.

Numbrid on esitatud seisuga 2017-07-01.

“A”-tüüpi kaarte ehk siis enne 2014-10-14 väljastatuid, jäeti kasutajate poolt lõpptähtajaks 2017-07-01 uuendamata 409 947. Selles koguses omakorda esineb Google Chrome’i v61 mõttes kriitilisi sertifikaadivigu 116 499 kaardil, millest vaid osa on kunagigi olnud elektroonilises kasutuses. Seega: reaalselt Chrome’iga kaklema hakkavate isikute arv on veel oluliselt väiksem. Oma “A”-tüüpi kaarte uuendati kokku 240 823 juhul, mistõttu saab öelda, et enamik tegelikest kasutajatest tegid ikkagi uuenduse ära. Muide: “A”-tüüpi kaardid aeguvad tempos ~20 000 kaarti igas kuus.

Edasi, “B”-tüüpi kaarte ehk siis neid, mida hakati väljastama pärast 2014-10-14, oli seisuga 2017-07-01 uuendamata jäetud 278 685, neist Google Chrome’i mõistes “iluvigadega” on 155 226, sh kaardid, mida pole eales e-kasutatud ega pigem hakatagi. “B”-tüüpi kaarte kauguuendati 54 015 juhul ning neid saab jätkuvalt uuendada.

Pisut teise nurga alt vaadates – kahe kaarditüübi peale kokku leidus (2017-07-01 seisuga) käibes 271 725 kaarti, mille üks või isegi mõlemad sertifikaadid Google Chrome’i v61-le ei meeldi (ning ilmneks see ikka vaid juhul, kui kaardiomanik tahab või tahaks selle sirviku kaudu mõnd internetiteenust pruukida).

  • Neist 116 499 juhtu jäävadki nurka konutama ja ravi puudub (kaarditüüp “A”, joonisel punased) sest kui isik enne 2017-07-01 oma sertifikaate ära ei uuendanud, siis pärast seda kuupäeva ta enam ei saagi, isegi mitte PPA teeninduspunktides. Eks need kaardid olegi varsti aegumas, nii et aitab PPAst uue kaardi tellimine ning mobiil-ID kasutuselevõtt.
  • Seevastu 155 226 kaardi puhul (kaarditüüp “B”, joonisel sinised) saab sertifikaate kenasti kauguuendada, pärast mida suudavad nad kenasti teha koostööd ka uue Chrome’iga. Lihtsalt uuendustoiming tuleb läbi teha.

Kokkuvõttes – nimetatud on MAKSIMAALSED arvud, mis ei arvesta tegelikku internetikasutust. Mingi osa inimesi pole oma ID-kaarti eales Internetis kasutanud, paraku puuduvad e-kasutuse kohta ka täpsemad andmed. Mõjutatud inimeste arv on seega oluliselt väiksem kui ülalnimetatud numbrid.

Kronoloogia

See peatükk on tehnikutele. Tavakasutajale võib nii detailirikas käsitlus jääda keeruliseks [Oluliselt täpsustatud 2017-09-01].

Praeguse Chrome’i juhtumiga on otseselt või kaudselt seotud järgmised tehnilised sündmused:

Teisisõnu – mida lugeda täiesti korras sertifikaadiks? Tänase tõlgenduse puhul on selleks pigem oktoobrist 2015 väljastatud sertifikaadid. Siiski ei saa päris välistada, et tulevikus tunnistatakse uuendamist vajavateks ka SHA-1 põhise vahesertifikaadiga (EstEID2011) tembeldatud isikusertifikaadid, millist teemat oleme varem käsitlenud siin. Mainitud asjaolu valguses saame öelda, et märtsist 2016 väljastatud sertifikaatidel pole teada ühtki, ka kõige pisemat teoreetilist probleemi.

Kaardipõlvkondade vahetus ei leidnud aset korraga, vaid järk-järgult. ID-kaardid läksid uuele platvormile üle esimesena – 16. oktoobril 2014. Digi-ID ja e-residendikaardid alustasid uue põlvkonnaga 01. detsembril. Ning lõpuks, 19. detsembril 2014 viidi kaardiplatvormile “B” üle ka elamisloakaardid.

 

Urinad ja jorinad

Q1 Miks minu kaarti garantiikorras välja ei vahetata?

A1 Sest tegemist pole tootmispraagiga, vaid välise olukorra muutusega. Sertifikaadid, mis varem olid täiesti asjalikud, omandasid globaalse turvaolukorra arengute ja suurfirmade valitud poliitika tõttu mõnevõrra teistsuguse turvahinnangu. OpenSSL vabavarapaketiga seonduvaid riske polnud võimalik ei ette näha ega salakavalate lepingutega katta.

Q2 Miks mulle varem teada ei antud?

A1 Tegelikkus on vastupidine – anti teada küll! Juba kaks aastat on nii siinses blogis – 1 –  2 – 3 – kui RIA kodulehe uudistes, lisaks avalikus meedias pidevalt räägitud vajadusest sertifikaate uuendada. Tegime kõik, mis meie võimuses, et inimesi uuendama suunata. Isegi YouTube’i õppevideod tellisime kolmes keeles.

Q3 No mul see ID-kaardi värk ikka ei tööta. On ikka niru tarkvara!

A3 Eesti ID-kaart ja kogu selle ökosüsteem on üks eesrindlikumaid terves maailmas! Võttes arvesse eelarve suurust ja kogu eID ökosüsteemi keerukust, on tegemist päris korraliku tootega. PEBKAC!

Kui Sinu probleem püsib, siis tuleb pöörduda IT-spetsialisti poole. Abi võib saada ka ID-kaardi tarkvara väga põhjalikest installijuhenditest siinsamas blogis – eraldi Macile, Linuxile ning loomulikult Windowsile.

Paraku pole Eesti-spetsiifilisel tarkvaral miljardeid kasutajaid nagu Gmail’il või Facebook’il, mistõttu mõni viga ehk ongi alles avastamata. Seega – palun rõõmusta meid ja ülejäänud kasutajaid ning anna oma muredest teada… näiteks abiliinil 1777.

Q4 Ma pole oma ID-kaardi tarkvara juba palju aastaid (3..4) kasutanud ja nüüd küll enam ei õnnestu tarkvara uuendada.

A4 Nii pikk paus on teadaolevalt probleemiks tõesti (Win, Linux) ja võib muuta ümberinstalli tavatult keeruliseks. Vajadusel pöördu IT-spetsialisti poole.

ID-kaardi tarkvara uueneb

Autor: Anto Veldre, RIA analüütik

Neil päevil avalikustatakse uus väljalase (reliis) ID-kaardi tarkvarast. Tegemist on regulaarse uuendusega, kus lisaks pisiparandustele leidub ka mõningaid päris uusi omadusi ja võimalusi. Umbes nädala jooksul teeb ID-kaardi tarkvara kasutajale tema arvutis ettepaneku, et oleks aeg uuendused alla laadida. Entusiastid saavad reliisi kohe ise alla tirida aadressilt installer.id.ee.

Vaade 4K ekraanilt Philips 288P6

Lühikokkuvõte olulisimast

  • 4K monitoride peal paistavad haldusvahendi ja Digidoc3 aknad nüüd normaalsuuruses. Monitoride lahutusvõime uueneb tänapäeval kiiresti ja uskuge või mitte, arendajatel tuli terve teek välja vahetada, et haldusvahendi aken liiga kribuks ei muutuks.
  • kaasa tuleb TeRa rakendus – riist vanade SHA-1-põhiste .ddoc digiallkirjade ületembeldamiseks. Allpool pikemalt.
  • Olulised täpsustused eritüübiliste allkirjade kehtivuse ja kasutuspiirangute kuvamisel. Allkirja kõlblikkuse tasemeid osutatakse nüüd värviga. Allpool pikemalt.
  • Läti vormingus allkirjadega saab Digidoc3 hakkama oluliselt paremini kui enne. Hurraa!

Lätil on rahvusvahelise .asice kõrval kasutusel ka veel omaenda edoc-vorming.

Reliisiga kaasatulevate muudatuste täielikku nimekirja saab lugeda siit.

Allkirjaredelist

Vanasti oli Eestis elu lihtne – eksisteeris üksainuke jagamatu digiallkiri. Kõik teadsid, mis see on või kuidas selle kehtivust määratleda.

Siis aga, eelmise paari aasta jooksul, jõudis Euroopa Liit meile järele ning kehtestas eIDAS määruse. Mitte kõik riigid ei lenda e-allkirja mõttes stratosfääris, mõnel on hoopis tagasihoidlikumad allkirja andmise vahendid. eIDAS sätestab allkirjadele neli võimalikku (kvaliteedi)taset. Allkirjade tasemeid oleme ka varem käsitlenud siin ja seal, selle pisinüansiga, et SE237 nimeline eelnõu on vahepeal Riigikogus ära tembeldatud ning muutunud E-identimise ja e-tehingute usaldusteenuste seaduseks (EUTS).

e-allkirjade tasemed. Autor: Anto Veldre

Lühikokkuvõte: e-allkirju on eIDASe järgi nüüd neli kategooriat (tegelikult pigem kolm asjalikku kategooriat ja siis lisaks veel “muu”). Täna ronime redelist allasuunas ja alustame kõige ülemisest ja tähtsamast pulgast:

1. QES (Qualified Electronic Signature) – e-allkirja kõrgeim tase – antud turvalises seadmes (nagu ID-kaart või m-ID) paikneva kvalifitseeritud sertifikaadiga (see peen väljend tähendab, et nii kaardiomaniku kui väljastaja taust on kontrollitud). Lisaks peab isikusertifikaatide väljanägemine vastama ELi tehnonõuetele (mingi asjalik algoritm ja vorming). Kõige tipuks peab allkirja andmise seade (tõuken, volitustõend) ise olema korralikult uuritud ja kõlbulikuks tunnistatud. Kas kõik tundsid ära – see ongi meie ID-kaart!

2. AdES/QC – Täiustatud (Advanced) e-allkiri koos kvalifitseeritud sertifikaadiga (Qualified Certificate). Kontrollitud olgu nii allkirjaomaniku taust (seda teeb meil PPA) kui ka sertifikaadiväljastaja (meil SK) taust. Ikkagi peab isikusertifikaatide väljanägemine vastama ELi tehnonõuetele (mingi asjalik algoritm ja vorming). Enamik ELi allkirju kuuluvad just siia gruppi, SmartID seni veel ka. Selle grupi krüptograafiakandja ei pruugi olla läbi uuritud ega ära sertifitseeritud. Vastik legaalprobleem QS allkirjade juures tekib ELi nõudest, et selsamal hetkel, kui meie riigisektor kohalikke QS e-allkirju aktsepteeriks, tekiks riigil automaatselt kohustus aktsepteerida ka kõigi teiste ELi riikide QS-taseme allkirju – ja neid on meeletu kogus.

3. AdES (Advanced Electronic Signature) – kõige nirum, kuid siiski veel mõnevõrra asjalik e-allkirja tase. Taustu ega riistu eriti ei kontrollita, üksnes sertifikaat peab ELi tehnonõuetele vastama.

4. Kõige madalam tase, ehk “Muuuuu!”  Ei mingeid nõudeid. Näiteks Telia mehhaaniku nühvliekraanile krihvliga antav omakäeline allkiri kuulub just siia gruppi.

Terminoloogia

Koll on peidus seal, et kui varem kasutati ühtainukest terminit – digiallkiri, siis nüüd on termineid mitu:

e-allkiri – ükskõik missugusesse nelja gruppi kuuluv ilmastikunähtus;
digiallkiri – QES (ehk siis kõrgeimale) tasemele vastav e-allkiri. Juriidilist selgitust vt EUTS §24.

Kasutusknihvid

Nagu aru saite, digiallkiri ja e-allkiri on mõnevõrra erinevad asjad. Esimene sisaldub teises.

Riigisektor reeglina muid e-allkirju ei tunnista, kui juba kasutusel olevad digiallkirju (QES ehk kõrgeim tase, võrdsustatud omakäelise allkirjaga). Tulevikus ei saa midagi välistada, aga hetkel pole silmapiiril lahendusi, mida saaks riik pruukida ilma umbes 100 seaduseteksti muutmata ning sunduseta tunnistada ELi allkirjade märkimisväärset paljusust. Samas, riigil ja kohalikel omavalitsustel on protsesse, kus saab suhelda ka üldse allkirja (saati e-allkirja) kasutamata: nt võib saata e-kirja või faksi. Samas kui allkirja juba nõutakse, siis ikkagi üksnes digiallkirja.

Vilgas erasektor aga otsib täpsemaid optimume – näiteks SmartID näol. SmartID täna vastab AdES/QC tasemele ja kui neil õnnestub teatavad hindamisprotseduurid läbida, pole välistatud, et nad aasta-paari jooksul tõusevadki QES tasemele.

Lihtne, kas pole?!

Ole DigiDoc3 kasutamisel hoolas!

Kokkuvõttes – kasutaja elu läks just oluliselt keerulisemaks. Enam ei piisa allkirja kehtivuse tuvastamisest. Kehtib küll, aga tase pole see, järelikult näiteks riigiasutusega suhtlemiseks ei sobi.

QES ehk Tõeline Digiallkiri (TM) näeb välja selline (märka rohelist värvi! – on kehtiv – ning tea, et vaid see allkiri on omakäelisega võrdsustatud:

Kui vajutada menüüpunktile “Vaata üksikasju”, siis on Digidoc kõigega väga rahul, mingeidki virinaid allkirja kvaliteedi üle ei ilmne:

Seevastu näiteks Smart-ID abil antud e-allkiri näeb DigiDoc3 utiliidis välja pisut teisiti (märka KOLLAST värvi!):

Maailma üks esimesi SmartID abil antud allkirju

Allkiri on igati kehtiv (roheline värv), ent kuivõrd Smart-ID alles astub samme, et QES tasemele sertifitseeruda, siis on KOLLASEGA lisatud sõna “PIIRANGUD“. Vajutades menüüpunktile “Vaata üksikasju” on võimalik piirangu olemust lähemalt uurida:

Seega, kollast nähes peaks kasutaja aru saama, et kusagil nurga taga on veel mingi aga. Menüüpunktil “Vaata üksikasju” klikkides avaneb uus aken, kus seletatakse ära, mis täpselt on konkreetse aga tähendus.

SmartID puhul peitub “piirangu” põhjus asjaolus, et seda pole veel jõutud QES tasemele sertifitseerida, mõne teise riigi mõne teise allkirja puhul võib piirangu põhjuseks olla midagi muud.

Jäta meelde!: riigiasutustes kõlbab endiselt üksnes QES ehk digiallkiri ehk see allkiri, mida näidatakse roheliselt. Samas, kui piiranguga allkirja on andnud ELi muu riigi kodanik, siis on juristide otsustada, mida säärase e-allkirjaga Eesti oludes üldse peale hakata – kas aktsepteerida või mitte.

Usun, et ELi eIDAS-süsteemile üleminek põhjustab kasutajates alul parasjagu segadust. On ju meil nüüd ühe normaalse digiallkirja asemel tervelt neli erinevat taset. Praktikas on vaid eIDASe allkirjaredeli kahel ülemisel tasemel Eestis mingi kasutusala. Ometi usun, et igaüks saab pisukese harjutamise peale need tasemed selgeks, nii et marss harjutama!

Lõpuks, leidub allkirju, mille puhul ei räägita enam mitte piirangust, vaid suisa hoiatusest. Enamasti on tegemist juhtudega, kus mõni arendaja on eksinud tehnilise vormingu suhtes. Hoiatusega allkirja kohates tuleks konsulteerida spetsialistiga – näiteks kirjutada aadressil help@ria.ee.

TeRa rakendus

TeRa (ehk Tembeldamise Rakendus) on mõeldud hapuks minevate digiallkirjade karjakaupa ärapäästmiseks Sinu arvutis.

Mure iseenesest tuleneb asjaolust, et Eestis on digiallkiri kasutusel juba 15 aastat. Esimesed digiallkirjad põhinesid räsialgoritmil SHA-1, mis tänaseks on räbalateks kuhtumas. Iseenesest pole siin midagi valesti – e-riigis tulebki arvestada, et algoritmid pidevalt täiustuvad ja et vanad algoritmid pole enam nii murdmiskindlad. Nii see hakkabki tulevikus olema, et iga n aasta tagant tuleb krüptograafialahendusi uuendada. Aga et see juhtus alles esimest korda, siis konservatiivid alles tõrguvad säärast perspektiivi uskumast…

Muide, ka SHA-1 räsialgoritmi kuhtumisest oleme varem kirjutanud.

Otse öeldes, kui Sina ei otsi üles oma olulisi digiallkirju ega tembelda neid TeRa abil üle mõne nüüdisaegsema algoritmiga, siis võib tulevikus tekkida sekeldusi. RIA itimehed ei saa küll ühtki allkirja lambist kehtetuks tunnistada, kuid kui tekib vaidlus, allkirjastatud dokumentidele “tekivad” erinevad sisud, siis neist õige tuvastamiseks võib juristidele kuluda väga palju aega ja raha.

Uued räsialgoritmid on murdmiskindlamad ja annavad eelmistest pikema väljundi

TeRa on mõeldud kodukasutajale oma hapuksminevate SHA-1 algoritmil põhinevate digiallkirjade päästmiseks. Rakendus tuleb käima panna ning ta otsib ise arvutist üles kõik vananevad digiallkirjad ning pistab need uude, krüptograafiliselt murdmiskindlasse konteinerisse (mis, hmm, loodetavasti peab vastu järgmised 10 aastat).

Vajadusel võib lugeda TeRa kasutusjuhendit.

Asutustele ja firmadele, kus vorbitakse sadu tuhandeid digiallkirju, kujuneb ületembeldus parajaks pähkliks, ent pole kahtlust, et nad mainituga hakkama saavad. Ühtlasi on asutustele loodud TeRa käsurearakendus.

TeRa protsessi voog arhitektuurinõukogu ajalooliselt slaidilt, BDOC asemel täna tegelikult moodustatakse juba ASIC-S vormingus fail. Teinegi oluline muudatus: DDOC faile tegelikult ei kustutata, need jäävad kasutajale kenasti alles.

Mis kuupäevaks peaksid kodused allkirjad saama üle tembeldatud? Hetkel hindab RIA, et 1. juuliks 2018. Ent ütleme ausalt välja, kui mõni vahepeal ilmunud krüptograafiline uuring SHA-1 algoritmi päris ribadeks kisub, eks siis tuleb ka riskid uuesti ümber hinnata.

Kartaago hävitamisest

Ehkki alljärgnev pole otseselt tänase päeva teema, palun mine ja uuenda ühtlasi ära ka oma sertifikaadid ID-kaardi sees. Nimelt, väga suur kogus sertifikaate on säärased, mida alates 1. juulist 2017 enam uuendada ei saa.

Kui jätad oma sertifikaadid enne 1. juulit uuendamata, tekib Sul risk, et mõned internetisirvikud enam ei soovi Sinu ID-kaardiga koostööd teha või Sind ei lasta sääraste sertifikaatidega enam mõnesse olulisse e-teenusesse sisse.

Märka hüüumärki!

Kui jätta 1. juuliks oma sertifikaadid uuendamata, siis küll midagi fataalset ei juhtu (ei võeta valimisõigust kelleltki ära vms) ja PPA teenindussaalist saab alati uue ID-kaardi, kuid paraku juba üldises järjekorras ja raha eest.