Category Archives: eesti.ee

Riigiportaalist ei pea põgenema

 

logo

Anto Veldre kirjutab, mida tähendavad muudatused eesti.ee teavituste kasutustingimustes.

(Moodsas) e-riigis liiguvad teenused e-keskkondadesse. Järjekordi, kontoreid ja leti taga vilkalt askeldavaid tellereid näeme üha vähem. Sedasi hoitakse kokku päris mitu metsatäit puid, ühtlasi muutuvad teenused kiiremaks ja kvaliteetsemaks ning Eesti riigikorraldus muutub kuumaks kaubaks maailmaturul.

Kahjuks on asja juures ka pisike nüanss – mõnikord polegi inimene teenuse kättesaamisest huvitatud: seda põhiliselt siis, kui mõne kirja kättesaamisel või mittekättesaamisel on isikule juriidilised tagajärjed, näiteks hakkab tiksuma mõni tähtaeg või tuleb võtta mõni ebameeldiv kohustus. Eks alati leidub mingi protsent inimesi, kes tahavad ja suudavadki elukondliku kavaluse abil oma kohustuste eest põgeneda.

IT valdkonnast saabus värske uudis – Riigi Infosüsteemi Amet andis värskelt käiku arenduse, mis võimaldab asutusel inimesele saata tähitud e-dokumente ning tagasi saada väljastustõendeid (Iroonilisel kombel leidis Kallaste Linnavalitsuse kiri üles ka süsteemi nõrga koha ning paljundas juhusliku dokumendikutse tuhandetele inimestele. Kui süsteemid on keerulised, siis vahel nii juhtub).

Sel nädalal jõudis teavituste arendus aga sedakaugele, et portaali eesti.ee sadu tuhandeid kasutajaid hakati uuest teavitusteenusest informeerima. Kasutajatingimustes on kirjas:

“Riigi- ja omavalitsusasutused ning teised avalike ülesannete täitjad saavad saata minu e-posti aadressile isikukood@eesti.ee või registrikood@eesti.ee minu või minu ettevõtetega seotud dokumente ja teavitusi. Oma @eesti.ee aadressi suunamisega annan nõusoleku dokumentide elektrooniliseks kättetoimetamiseks, kui nõusolek on seaduse kohaselt vajalik.
Oma mobiiltelefoni numbri salvestamisega nõustun, et riigi- ja omavalitsusasutused ning teised avalike ülesannete täitjad võivad saata mulle minu või minu ettevõtetega seotud teavitusi SMS-sõnumina.”

“Seadus” tähendab antud kontekstis Haldusmenetluse seadust, mille §27 “Elektrooniline kättetoimetamine” lõige 2 ütleb järgmist:

(2) Dokument toimetatakse isikule elektrooniliselt kätte, kui isik on sellega nõus.

Seadusesse ammustel aegadel (2002) kirjutatud vajadus nõustumise järele ongi põhjus, miks oli vaja teavitusteenuse (mitte kogu portaali) kasutustingimusi uuendada ning paluda inimesel uute tingimustega ka nõustuda. Ei midagi uut, sääraseid üldtingimustega nõustumisi teab igaüks paljude teenuste (sh FB ja Google’i) töömailt.

Seejärel juhtus aga midagi ootamatut – umbes 0.1 protsenti neist, keda uuest kasulikust süsteemist teavitati, sisenesid eesti.ee portaali ning võtsid maha oma e-posti suunamise. Võib vaid aimata, miks… Ühtlasi tekkis FaceBookis arutelu, kus ühe tõlgendusena käidi välja selgitus, justkui väljastusteade (kõigi oma juriidiliste tagajärgedega) tekiks juba e-maili saabumise või lugemise hetkel.

Ei, praegune süsteem on loodud sedasi, et e-mail sisaldab vaid teavitust. Teavitus informeerib inimest, et talle mõeldud e-dokument on saabunud – ei enamat. Dokumendi enda lugemiseks tuleb inimesel ikkagi eesti.ee portaali sisse logida, liikuda alamjaotisse “Minu dokumendid” ning alles seal dokumenti avades tekib saatja jaoks väljastusteade. Siin on suur sarnasus tähitud kirja väljastusteatega, mis tekib alles postkontoris kirja kätte saades, mitte aga hetkel mil postiljonitädi teavituslehe postkasti pistab.

Kogu teavituste ökosüsteem pole veel sugugi valmis – paljud ametlikke kirju saatvad asutused pole täna veel võimelised automaatseid väljastusteateid töötlema – see võimekus tuleb luua iga asutuse infosüsteemis eraldi.

Riigiteooria kohaselt on riigil teatavate sunnivahendite osas monopol. Seadus näeb ette võimaluse isikule kirja saata ka siis, kui ta seda ise miskipärast ei soovi. Seda eitades jõuaksime oma ühiskonnakorraga kiiresti anarhismi. Küll aga on kahju, kui tosin aastat vana seadusesõnastus on e-ajastust pisut maha jäänud, mistõttu mõne kodaniku allumatus langeb mitte juristide pärusmaale, vaid võimaliku plekina moodsale e-teenuse arendajale.

Sel moel saaksime juura taas kenasti eristatud IT-teenustest ning lõpeks (põhjendamatu) põgenemine meie tegelikult suurepäraste e-teenuste juurest.